Umberto Eco: kes on idioot?
Hiljaaegu algas Itaalias arutelu selliste üle kümnendite taas kasutusele tulnud halvustavate mõistete üle nagu culturame (intelligendikõnts). Paljude valitsuste poliitikud on kasutanud niisuguseid mõisteid opositsiooniliste intelligentide põrmustamiseks.
Nagu ma mäletan, välmis culturame 1940. aastate lõpul Itaalia siseminister Mario Scelba, kes uskus ainult kumminuia loogikat.
Richard Nixoni asepresident Spiro Agnew rääkis «äbarikest snoobidest», mis toob meelde vanad fašistlikud nädalalehed, milles mõnitati kirjanikke ja intelligente, kes patravad «romantilistest luuletajataridest».
Inglise keeles kasutatakse sellistel juhtudel väljendit eggheads (munapead). Sõjajärgse poliitilise võitluse käigus taaselustasid parempoolsed mõtlejad fraasi «kasulikud idioodid», millega Vladimir Lenin iseloomustas vasakpoolsete sümpaatiatega intelligente.
Kõik need mõisted süvendavad tunnet, et okas intelligentide vastu istub just parempoolsete südames. Sellega haakub mõte, et parempoolseid intelligente polegi olemas, sest kõik intelligendid on ju opositsiooni poolel.
Loomu poolest on intelligent alati millegagi opositsioonis, aga isegi need, kes toetavad parempoolseid, võivad seista vastu üsna paljudele asjadele. Konservatiivseid ja isegi reaktsioonilisi intelligente on olnud üpris palju. «Reaktsiooniline» ei ole siinkohal halvustav: paljud mõtlejad ja kunstnikud on unistanud tagasipöördumisest ühe või teise traditsiooni või ancien régime’i juurde.
Reaktsionäär ei pea tingimata tahtma töölisi näljutada ja ta ei ole automaatselt fašist. Selles mõttes oli silmapaistev intelligent Dante suur reaktsionäär ning meiegi ajal leidub ohtralt autoreid, kes vaid kritiseerivad modernsust, tehnikat ja revolutsioonilisi utoopiaid.
Hiljaaegu mainisid Itaalia parempoolsed oma intelligentidest «kangelastena» inimesi, kes on juba põhimõtteliselt vasakpoolsed. Näiteks võib tuua (võib-olla õigustatultki) Itaalia intelligendi Pier Paolo Pasolini, vähemalt selles osas, et ta pooldas igati tööstusliku pöörde eelset loodust.
Väljaspool Itaaliat ja Itaalias endaski mäletavad vähesed, et 1960. aastatel kõneldi palju parempoolse kultuuri taassünnist. Ilmus isegi ajakiri La Destra (Parempoolne). Mitmed kirjastajad, näiteks Borghese, pöörasid selja Adolf Hitleri väiksematele töödele ning hakkasid avaldama Spiro Agnew’ kirjutisi (keda on nimetatud «Ühendriikide kõige reaktsioonilisemaks presidendiks, kes ütleb valjult välja selle, mida Richard Nixon vaid sosistab»).
Rusconi kirjastus avaldas paljusid parempoolseid mõtlejaid alates jaapani kirjanikust Yukio Mishimast kuni rumeenia kirjaniku Vintilă Horiani, itaalia kirjanikust Giuseppe Prezzolinist itaalia kirjaniku ja poliitiku Panfilo Gentileni, avastades ühtlasi uuesti tõeliselt «suure» reaktsioonilise filosoofia, näiteks revolutsioonijärgse ajastu Prantsuse diplomaadi Joseph de Maistre’i, keda peetakse fašismi eelkäijaks.
Suurte kirjanike leidmiseks, kes olid või on parempoolsed, konservatiivid või reaktsionäärid, tuleb vaid ringi vaadata. Me leiame selliseid fašistlikke või antisemiitlikke kirjanikke nagu Louis-Ferdinand Céline ja Ezra Pound, selliseid modernsuse vaenlasi nagu austria kunstiajaloolane Hans Seldmayr, saksa filosoof Martin Heidegger ja prantsuse intelligent René Guénon.
Kui me lappame «demokraatlike» kirjastajate katalooge, näeme katseid väita, nagu oleks parempoolsed autorid hoopis nende raudvara – näiteks võib tuua Ernst Jungeri või Oswald Spengleri. Kas need parempoolsed autorid pole siis ka culturame?
Tegelikult tuleb öelda, et me mõtleme parempoolsetest kui millestki ühtsest. Aga isegi nendes ringkondades leiame intelligente, kes tunnistavad vaid «oma rida» just sellepärast, et nad on intelligendid ega hakka naljalt märgistama oma vastaseid culturame või «äbarike snoobidena».
Mõned – poliitilise lehmakauplemise tekitatud olendid, poliitilised tallalakkujad, keda huvitab vaid võim (või raha) – ei ole nii palju lugenudki, et võiksid teada, et parempoolsed intelligendid on olemas. Nad näevad ainult opositsioonilisi vasakpoolseid.
Niisugustele üheülbalistele mõistustele võrdub intelligent oponendiga. Nad sarnanevad Luftwaffe ülema Hermann Göringiga: niipea kui nad kuulevad sõna «kultuur», liigub nende käsi revolvri järele.
Ehkki selle maksiimi seos Göringiga on kaheldav, leidub vastav rida Hanns Johsti natsinäidendis «Schlageter»: «Kui kuulen sõna «kultuur»... tõmban oma brauningu vinna.» Ent need, kes revolvri välja tõmbavad, ei tea midagi tsitaadi algupärast. Nad ei loe. Nad lihtsalt ei loe.
© The New York Times Syndicate