Iseseisvuspäeva järel

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ain Kaalep
kirjanik

Vahetult enne iseseisvuspäeva, 22. veebruaril, peeti Elva raekojas rahvakoosolekut. Kohale olid tulnud minister Toivo Jürgenson ja Riigikogu liikmed Liia Hänni ja Kalle Jürgenson. Kõik Elva kandis hästi tuttavad ja populaarsed inimesed.

Rahvas oli väga rahutu, nii et koosoleku kord oli kogu aja küsitav. Tahan siinkohal lühidalt korrata oma sõnavõtus esitatud mõtteid.

Olen algusest peale pooldanud praegust koalitsioonivalitsust, mis näib ühendavat kapitalismi austajate ärksamat osa rahvuslike aatlejatega ja sotsiaaldemokraatliku hoiaku pooldajatega ning selgelt erineb mitut karva postkommunistidest, kes pesapaiga on leidnud teistes erakondades, üht neist varga kombel isegi «sotsiaaldemokraatlikuks» nimetades.

Mitme ministriga olen olnud lausa sõbralikes suhetes, näiteks peaminister Mart Laariga, keda pean ausaks ja haritud inimeseks.

Valitsus astugu tagasi

Ometi olen nüüd jõudnud arvamusele, et pärast tema lapsikut paugutamislugu on raske teda tõsiselt võtta. Vaimse küpsuse saavutamiseks oleks tal ehk kasulik mõneks ajaks aktiivsest tegevusest tagasi tõmbuda, puhata ja lugeda head kirjandust.

Laar Laariks, aga valitsusliikmete enamikku puudutab kopsaka summa kinkimine (muidugi riigi, s.o rahva rahast) Arnold Greenile.

Kuivõrd teda natuke isiklikultki tunnen, võin kinnitada, et ta on meeldiva käitumisega, isegi huumorimeelega härra. Ja ilmselt ei saa ju teda süüdistada selles, et ta oleks valitsuselt raha küsima läinud - valitsus pakkus talle seda ise.

Selle rumala taktituse tõttu on Green paratamatult sattunud tähelepanu alla.

Mul on temast kahju, aga tõesti ei saa enam midagi kinni mätsida ja asi tuleb selgeks rääkida. Kellel siis oleks midagi selle vastu, kui spordi finantseerimiseks määratud õigegi raskest rahast oleks ilma suurema kärata leitud temalegi midagi raugapõlve rahulikuks veetmiseks.

Ometi kuulub tema elulukku Vene okupatsiooni aegne tegevus: 1940. a suvel ülejooksmine noorkotkaste organisatsioonist komnoorte omasse, sõja ajal Eesti punakorpuse politrukiamet, Rahva Hääle toimetamine jõledast 1950. aastast alates, Vene okupatsiooni õigustamine «välisministrina» maailma avalikkuse ees…

Kardan, et mitugi nooremat ministrit neist asjust üldse vaevalt midagi teab. Ometi peaksid nad teadma ja hästi teadma! Saksamaal ei andestata natslikke plekke inimeste minevikus siiamaani. Kas kommunistid on kuidagimoodi natsidest paremad?

Muide, Elva rahvas kuulas mind kaunis kärsitult, kui Arnold Greenist rääkisin - «Asu juba asja juurde!» hõigati. Jah, enamik kohaletulnuist olid minust mõnevõrra nooremad inimesed, keda huvitas vanavanavanemate või vanematega tehtu vähem kui see, mida nüüd hakatakse tegema nendega.

Hakka või terroristiks

Reisirongide kaotamine puudutab küllap mitut tuhandet inimest, kes käivad iga päev tööl Tallinnas või Tartus. Ei maksa ajada rumalat loba, nagu saaks niisama hästi neid bussidega teenindada.

Kõige muu lisaks võetagu arvesse, et rongipiletid on hoopis odavamad ja et suur osa sellistest sõitjatest on lihtsad ja vaesed inimesed, kellel oma asulas tööd ei jätku. (Võin seda kinnitada Elva kohta.) Kas raudteed erastatakse või jäävad erastamata - see on neile inimestele täiesti ükskõik. Neil on lihtsalt vaja sõita!

Oli lausa kahju sümpaatsetest vendadest Jürgensonidest, kes pidid kaitsma vale asja - kohusetundest, sest nende põhiargumendiks oli ju Riigikogu otsus. Kui seadusandjad oleksid eelarvesse eraldanud 160 miljonit krooni, võinuks endine rongiliiklus säilida...

Avaldasin niisugust arvamust: kui tekiks, ütleme, sõjaseisukord, siis leitaks vajalikud summad kohe. Ja peakski leitama! Sõda ju küll pole - aga ohvrid on. Kas mitme tuhande vaese inimese eluvõimaluste äkiline ja väga jõhker vähendamine, isegi äravõtmine, ei ole võrreldav vaenlase rünnakuga?

Kui valitsus selles asjas midagi ette võtta ei suuda, ei pea ma küll kuidagi võimalikuks, et tal oleks õigus ametisse jääda. Ükskõik, kas siis reorganiseerigu ta ennast (koalitsioon tuleks ikkagi säilitada, sest võimu üle anda opositsioonile minu meelest küll ei tohiks) või soovitagu Riigikogul luua uus spetsialistidest koosnev erakonnaväline valitsus.

Lõpuks teenisin kirjeldataval koosolekul rahva marulise aplausi ettepanekuga asutada enam-vähem terroristlik organisatsioon.

Sõna «terroristlik» on muidugi retooriline kujund tähelepanu äratamiseks: mõtlen väga aktiivset protestiliikumist uue «raudteekorra» vastu, mis peale koosolekute ja meeleavalduste ka streike, boikotte ja obstruktsioone korraldaks.

Kas praegune valitsus võtab oma südametunnistusele niisuguse liikumise tekitamise?

Et see paratamatult lõpuks juba täiesti kontrollimatuks muutuks, on vist kaunis kindel. Lisan, et erakond, kes reisirongide päästmise oma prioriteediks seaks, saaks vähemalt Lõuna-Eestis tuhandeid aktiivseid toetajaid juurde.

Usaldus Vabariigi vastu

23. veebruaril esinesin Vabariigi aastapäeva aktusel Rannu keskkoolis. Eelmise päeva ärritus lahtus iseenesest, kui tundsin mind tähelepanelikult jälgivate noorte pilke enda peal: nad elasid minu kõnele kaasa, neljanda klassi õpilased, kes istusid esireas, kõigepealt!

Kuulsin pärast õpetajailt, et tõesti pärale oli jõudnud minu jutt Albert Kivika romaanist «Nimed marmortahvlil» (osa selle tegevust ju toimus just sellessamas kohas, kus me nüüd koos olime); üldse koolipoistest Vabadussõjas ja II maailmasõjas; lõpuks sellest, et meie suurim võit on olnud emakeelne ülikool…

Millise riigi ajaloos ei oleks olnud raskusi, lausa kriise! Et praeguse valitsuse koosseis praeguse kriisiga hakkama ei saa, ei tohi veel vähendada usaldust Vabariigi vastu.

Seda viimast tundsid arvatavasti küll kõik presidendi aastapäevakõne mõtlemisvõimelised kuulajad (ja lugejad, sest seekord oli see leheski avaldatud). Olen veendunud, et meie demokraatia lõpuks isegi tugevneb, kui ta praegusest kriisist jagu on saanud, ja kindlasti saabki ta sellest jagu.

Arvamus

Lennart Meri
Eesti Vabariigi president

See on vaesustunnistus kõigile osapooltele: poliitikutele, kes krampuvad kinni detailidesse ega ole võimelised vastuseid andma Eesti energiavajaduse, Eesti raudteevajaduse ning ennekõike Eesti haridusvajaduse kohta kahekümne aasta pärast.

Kas meie juhid suudavad oma dogmaatilistest kaevikutest üldsegi jõuda arusaadavate otsustusteni? Kes määrab Eesti ühiskonna arengu: kas need, kellel selleks on demokraatlik õigus, või need, kellel õnnestub kõige soodsamalt avalikkust oma seisukoha kaitseks mobiliseerida?

Kuidas vältida poliitikute muutumist ühiskondliku arengu piduriks? (Vabariigi aastapäeva kõnest, PM 26.02.)

Villu Reiljan
Eestimaa Rahvaliidu esimees

Poliitilised huvigrupid ja väikeerakonnad, kes 1992. aastal otsustasid oma koonderakonna nimetada Isamaaks, võtsid sellega endale tohutu vastutuse, sest kõik, mida Isamaa- või hiljem Isamaaliidu-nimeline partei ette võtab, omandab kohe laiema, kogu Eestimaad ja eestlust puudutava tähenduse.

Täna peame tõdema, et viimastel valimistel Isamaaliidu valimisloosungiks olnud «Ausalt ja arukalt» on osutunud pettuseks.

Juba Eesti Kongressi aegu jagasid tulevased isamaaliitlased eesti rahva perepoegadeks ja ülejäänuteks. (PM 26.02.)

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles