Urmas Loit
Eesti Ringhäälingute Liidu tegevdirektor
Avalik-õiguslik arulagedus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pühapäeval, 25. veebruaril olin Eesti Televisiooni õhtust saatekava vaadates rabatud. Avaliku teenuse pähe pakuti koduvideo tasemel saateid, mis hilisõhtuks kaldusid lauslamedusse. Klassikaline kaunismuusika oli lükatud kella poole kaheteistkümneks, kahe ameerika arstisarja vahele.
Me aina räägime ja arutame, mis on see avalik ringhäälinguteenus, mida maksumaksja raha eest pakutakse, samas toimub eetris kergesisuline tingeltangel, mida suudaks edukalt teha iga erakanal ja millel puudub vähimgi kultuuriväärtus.
Jõuliselt promotud uussari «Parimad sõbrad» koosnes teismeliste peo seltskondlikest mängudest, milles pealegi väärtustati teadmiste puudumist. Noorte eliidi hulgast valitud mängijad pakuvad Kanada pealinnaks Sydneyt, teistele küsimustele ei üritatudki vastata. Mäng ei arenda vaatajat ega paku kunstilist naudingut. Ähmaseks jäi, kuidas saade sõprust väärtustab.
Saadet tehakse sisseostetud Ameerika litsentsiga, samas on ETV-l enda ajaloost võtta mitmeid erinevaid intellektuaalse meelelahutuse formaate - mälumängud olid ju kunagi lausa kultussaated -, mida annaks kohandada XXI sajandisse.
See kõik on aga tühiasi hiljem alanud saate «Esto TV» kõrval, mis pole enam ajuvabadus, vaid täielik arulagedus. Saade sisaldas algusest lõpuni absurdset faabulat suure hulga avaliku elu tegelaste (Riigikogu liikmete) kohta, millel puudus vähimgi seos nende isikute tegeliku tegevusega ja avaliku vastutusega selle eest. Saade oli sihilikult halvustav ja mõnitav, samas puudus sel humoorikas või satiiriline mõõde.
Hea tava näeb küll ette, et avaliku elu tegelased peavad taluma tavalisest enam kõrgendatud tähelepanu ja kriitikat nende avaliku tegevuse (ja mõnikord ka eraelu) suhtes, aga ei anna õigust kellegi seosetuks alandamiseks ega teotamiseks.
Kaamera ette oli toodud suure töökoormusega professor Andres Metspalu, geeniteadlane, kelle abil saaks ka geenitehnoloogiat ja kloonimise võimalusi meelelahutuslik-humoorikas kontekstis käsitleda. Nüüd aga küsiti ilmselgeid totrusi.
Tahaks kangesti näha, kuidas sellise saate valgusel õnnestub ETV-l põhjendada Riigikogu ees avaliku televisiooni rahavajadusi.
Tellime teenuse Soomest
Olukorra puänteeris Soome avalik-õiguslik Yleisradio TV 1, kelle kavas oli samal pühapäevaõhtul pikk ja põhjalik Balti-teemaline saade Eesti esinejatega stuudios ning videolõikudega Tallinnast, Riiast, Kaliningradist. Rahuliku tempoga, analüütiliselt, poolteist tundi. See oli tegelikult avalik teleteenus. Kas tellime endale äkki ka põhjanaabritelt?
Meie «rahvatelevisioonis» on aga muusika-arvamuse liidriks pornokunn («Klaver põõsas»), väärtustatakse teadmiste puudumist («Parimad sõbrad»), sponsor ajab saates oma asja (Edelaraudtee ja «Õnne 13»), varjamatult varjatud reklaam lastesaadetes («Fredi ja tulnukas»). Jne.
Pean lugu ETV programmijuhi Ilmar Raagi erialastest teadmistest, kuid ei suuda mõista tema sõnavõtte teemal «me ei pea tegema saateid avalik-õigusliku linnukese pärast». Tema järgi on iga muna, mille ETV avalik-õigusliku institutsioonina muneb, «sünnijärgselt» avalik teenus.
Aga ei ole. Avalik-õiguslik saab olla asutus. Avaliku teenusena valmistatav programm peab aga täitma teatavaid funktsioone ja sellel on kindlad tunnused. Nende tunnustega teenust saab osutada ka eraorganisatsioon (äriühing, MTÜ). Näiteks pakuvad kohalikud raadiod suures osas kohaliku tasandi avalikku teenust.
Tänaseks on avaliku teenuse sisu üle arutletud ligi kümme aastat, aga tuluta. Peaks olema ringhäälingunõukogu ülesanne teenuse sisu määratleda ning ETVd vajaduse korral suunata. See ei ole toimetusvabaduse piiramine, vaid elementaarne kvaliteedikontroll, mis peab välisena olema seda tugevam, mida nõrgem on toimetuste eneseregulatsiooni võime.
Meelelahutusel oma roll
Rahandusministeeriumi avaldus, et meelelahutus ei kuulu üldse avaliku teenuse hulka, on teine äärmus. Sellise jutu rääkijad tuleks tegelikult saata Tartu Ülikooli esimesele kursusele.
Meelelahutus on igasuguse massikommunikatsiooni lahutamatu funktsioon, isegi uudistel. Aga avaliku teenuse puhul on meelelahutusel täita teistsugune ja vastutusrikkam ülesanne kui mõnes kommertsprogrammis. Selles mõttes on ETV viha ise enda peale kutsunud.
ETV asi on hoida kõneleva-näitava ajakirjanduse kvaliteedistandardit ja rahuldada avalikkuse niisugust teabevajadust, mida ükski erastruktuur vähetulususe tõttu ei tee. Seda rolli ei saa täita, kui ETV paindub madalkeskklassi maitse järele. Seda aga ETV üha enam teeb, ja ennekõike sunnib teda selleks reklaamimüügi võimalus.
Jah, raha määrab programmi kujunemist. Reklaamimüügi taastamine 1999. aasta suvel kajastub nüüdseks täielikult ka ETV programmis. Reklaam ei ole üksnes täiendav finantseerimisallikas, vaid see mõjutab otseselt sihtauditooriumi määratlemist ja kajastatava väärtustamist massimüügi suunas. Seda tõdeti konverentsil juba 1996. aasta juunis.
Nüüdseks oleme õnneks väga lähedal ühiskondlikule kokkuleppele, et reklaamil ei saa olla kohta ETVs. Samas peab ühiskond tagama avaliku teenuse piisava finantseerimise ning defineerima, mida me siis ikkagi ekraanile vajame.
Abiks on regulaarne programmianalüüs ja kvaliteedikontroll. Tartu Ülikooli ajakirjandusosakond üllitas pilootprojektina analüüside kogu, mis on küll pisut laialivalguv ja kõikehõlmav, kuid näitab potentsiaali, mis tuleb selgete vastuste leidmiseks aktiivselt kaasata.