Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Euroopa Liitu küll, aga kas ka maapealsesse paradiisi?
Uudiseid lugedes jääb teinekord mulje, et kui Eesti kõiges mingile müstilisele «eurostandardile» üle läheks, muutuks elu üleöö heaks ja inimesed elaksid õnnes ja harmoonias. Tegelikkuses on asjad aga teisiti. Eestis ollakse harjunud arvama, et meil on kõik halvasti, aga seal Läänes, vaat seal elatakse hästi. Turistina Lääne-Euroopas reisides võib jääda mulje, et selline ongi maine paradiis. Paraku on väline mulje petlik.
Võtame näiteks Suurbritannia. Kahtlemata on see saareriik cool koht. Briti muusikatööstus, Londoni ööklubid ja kuiv inglise huumor on ka eestlaste hulgas au sees. Kui aga Suurbritanniat veidi kriitilisema pilguga vaadata, on pilt üsna erinev.
Alustame raudteest. Konservatiivide valitsemisajal privatiseeriti British Rail saja firma poolt. Konservatiivid tahtsid selle sammuga vältida, et leiboristid võimule naastes raudteed renatsionaliseerida saaksid. Tulemuseks on see, et finantsiliselt nõrgad raudteeoperaatorid eelkõige turvalisuse koha pealt kokku hoiavad. Kuna kogu raudtee infrastruktuur kannatab kroonilise rahapuuduse käes, siis ei üllata iganädalased rongiõnnetused enam kedagi.
Teine näide puudutab mobiilsidefirmasid. Briti valitsus oli esimene, kes UMTS-litsentse müüa jõudis. Internetti mobiiliekraanil võimaldava tehnoloogia kasutamise loa eest kasseeris valitsus oksjonil sisse miljardeid.
Samas liiguvad aga ka Britannias visalt kuuldused, et liigne mobiilikasutamine võib tervist ohustada. Tõestada pole seda küll keegi suutnud. Valitsus otsustas sellest hoolimata kõikidele mobiiliomanikele võimalikke ohte kirjeldava broshüüri koju saata. Säärane broshüür saadeti brittidele varem aidsi kohta.
Aktsioon oleks aga «tervelt» 500 miljonit krooni maksma läinud (ehk ühe protsendi oksjoni sissetulekust), ning otsustati seetõttu ära jätta. Selle asemel jagatakse antud broshüürid mobiilide edasimüüjaile.
Iseküsimus on muidugi, kui varmad müügimehed oma toodet mahategevat raamatukest klientidele pakkuma on...
Eesti on võtnud kindla kursi Läände. Soovime liituda Euroopa Liitu ja NATOga. See on kahtlemata õige suund, kuid ärgem arvakem, et meid seal maine paradiis ees ootab. Elus ei ole ükski asi ainult must ja valge.
Eero Mikenberg, Lanarkshire, Suurbritannia
Mis kasu on Tallinna-Tartu rongist?
20. veebruari Postimehes oli ära toodud, et Tallinna-Tartu liinil jääb käima ainult üks rong. Kuid samal ajal see rong enamikus jaamades ei peatu, vaid kujutab endast Tallinna-Tartu ekspressi.
Enamik kohalikust rahvast seda kasutada ei saa, sest see ei peatu. Näib, et see rong on mõeldud peamiselt Tallinna rahvale. Maainimest pole siin üldse arvestatud. sSamal ajal on ju Tallinna-Tartu vahet liikumas terve rida busse, nii et tallinlaste jaoks võibolla ei olegi seda rongi eriti vaja.
Kui Eesti riik ja valitsus tahab hoolitseda kogu Eesti rahva eest, siis peaks käiku jätma vähemalt kaks rongi: üks sõidab hommikul Tallinnast Tartu, teine vastupidises suunas. Ja mõlemad rongid peatuksid kõikides jaamades. See oleks õige lahendus! Vajaliku raha peab valitsus leidma!
Osvald Praust, Kehra
Lõuna-Eesti on suusatajate Meka!
25. veebruari varahommik Otepää lipuehtes linnastaadionil. Tuhanded suusatajad ja sajad saatjad, kaasaelajad, kohalikud entusiastid - kõik ootamas stardipauku...
Sellist pilti nägid Ida-Virumaalt maratonile ruttajad. Meie varase tõusmise ja lootuse tunnike enne starti kohale jõuda oli nullinud tellitud bussi küttesüsteem. Tänu Tarbusi dispetsheri vastutulelikkusele ja bussijuht Urmas Ranniku filigraansele sõidule jõudsime starti.
Muljed rajalt olid meeliköitvad. Jäljed nagu trammirööpad, anna ainult hoogu... Kui stardijärgne sagin läbi hakkas saama, oli siililegi selge: esikohta jahivad esimesed kümme, paarsada pingutab koha eest esisajas, aga põhimassi eesmärk oli distants edukalt läbida ja ellu jääda...
Milline entusiasm, milline teenindamine toitlustuspunktides, arvukad isehakanud toitlustajad ja jootjad raja eri punktides ja ergutajaid jätkus kuni viimaste suusatajate möödumiseni. Ja milline loodus! Asjata ei öelda, et enne kui tahad minna Pariisi, käi ära Nuustakul!
See oli järjekordne suur kordaminek, see oli Lõuna-Eesti suur suusapidu, tuhandete eestimaalaste ja arvukate külaliste järjekordne eneseteostus.
Suusahunt Aadu Pekk
«Euro» paneb poe kinni
Ma pole «euro» vastu, aga ei ole ka poolt. Minu kodust on pood praegu 0,5 või 1 km kaugusel. «Euro» paneb selle kinni, sest seal ei ole veevärgiga WCd. Nüüd tuleb poodi minna vähemalt 29-31 km kaugusele. Rongid ka enam varsti ei liigu ja bussiliine pole ollagi, sest meil on kruusatee.
Ühes koolis istutasid lapsed kevadel aeda juurvilju jm, millest sügisel sai koolitoidule lisa. See keelati ka ära - polevat euronõuetele vastav. Isegi kooliköögid pannakse kinni, sest pole kahte tuba köögi kõrval, kus ühes võib ainult nõusid pesta ja teises käsi. Paljud turismitalud pannakse kinni, sest voodid ei vasta euromõõtudele. Ainuke, mis nõuetele vastab, on Tartu uus vangla - seal võib elada nagu mõni suvitaja.
Aga keegi ei küsi, kas vanadekodud vastavad euronõuetele. Muidugi, ega vanadele pole tarvis luksust, elavad aasta-kaks ja siis viiakse kabelimäele. Vargad aga istuvad 5 või 10 aastat, neile on luksust vaja.
Aino Pähn
Arstiabi andmine keelatud
Mu tütar elab perega Tallinnas Mustamäel, minu korter on Veerenni tänavas. Sel päeval oli kaheaastane tütretütar minu hoida. Laps komistas mängides ja kukkus näoli vastu radiaatorit. Verejooksu saime kuidagi pidama, aga nägu paistetas silmast ninani tugevasti üles. Ma ei saanud kuidagi kindel olla, et tegu on vaid pindmiste vigastustega, nii võtsin lapse kaasa ja läksin naabruses asuvasse keskhaiglasse.
Traumapunkti seal enam polnud, aga meid juhatati lahkesti kesklinna lastepolikliinikusse, mis on ju ka ainult paari sammu kaugusel.
Lastepolikliiniku registratuuris olid lahked inimesed. Meile kirjutati kaart välja ja juhatati kõrva-kurgu-ninaarsti juurde, sest kirurgi hetkel polnud. Nimetatud kabineti ukse taga polnud ühtki patsienti, koputasin kabineti uksele - sees ka polnud, arst ja õde tulid kusagilt tagaruumidest.
Rääkisin oma mure ära, arst küsis: «Kas teil perearsti saatekiri on?» Saatekirja loomulikult polnud, sest perearst oli Mustamäel. «Miks te siis üldse siia tulite?» küsis arst. «Istuge nr 17 bussile, sellega saate kohe Mustamäe lastehaigla ette. Meil on keelatud teid vastu võtta!»
Ma ei uskunud oma kõrvu. Mõlemal lapsevanemal on haiguskindlustus ja kaart oli mul kaasas. Aga meiega rohkem ei räägitud. Ei jäänud muud üle, kui koju minna, kompressi teha ja loota, et luud on terved. Tundub, et olid.
Aga ikkagi, mis riik see on, kus arstil on k e e l a t u d 2-aastasele (kindlustatule) abi anda? See kõik juhtus, muide, 23. veebruaril, päev enne Eesti Vabariigi aastapäeva.
Kaare Põder, Tallinn