Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kadri Liik
Postimees
Vene Riigiduuma väliskomitee esimehe Dmitri Rogozini Eesti-külastus ja tema kahevariandiline kõne on heaks illustratsiooniks sellele, millistes raskustes on Venemaa oma Eesti-poliitikaga - mida mõned inimesed üsna veenvalt hoopiski poliitika puudumisena on kirjeldanud.
Enne 1997. aastat oli Venemaa suhtumine Eestisse ülbe ja ähvardav.
Toonane välisminister Jevgeni Primakov lubas kehtestada Eesti vastu majandussanktsioonid (unustades, et need juba kehtisid) ja uskus, et nõnda saab sundida Eestit kodakondsuse nullvariandile ja NATOst loobuma. Selle usu juurde kuulus kindel veendumus, et kuhu see Eesti ikka pääseb - sest ta, vaeseke, elab ju Venemaa kulul, saab 60% eelarvetuludest Vene transiidist!
Mõistagi oli see vale; ent paraku saadavad niisugused valearvamised Venemaad siiani ja segavad adekvaatse poliitika teket.
Alles viimasel laupäeval kuulasin ühel ümarlaual Vene diplomaatia akadeemia professorit, kes kinnitas, et Muuga sadam seisab, vaguneid ei laadita, ainult mingid joodikud tuigerdavad seal ringi - tema ise nägi. Lähemal uurimisel selgus, et ta oli käinud reisisadamas ja näinud purjus soomlasi
1997. aastal, kui Eesti sai kutse läbirääkimistele Euroopa Liiduga, muutus Venemaa hulga viisakamaks. Tehnilisel tasemel edenes mõnigi asi jõudsasti edasi - nii näiteks sai piirileping parafeeritud. Ent poliitilisel tasemel midagi muuta ei olnud sisekriisides vaevleva Venemaa juhtkonnal aega ega tahtmist, ka ei teadnud nad, kuidas muuta. Eesti-poliitika justkui külmus kinni, seda polnud.
Nüüd on aga Eesti peatselt Euroopa Liidus ja võimalik, et ka NATOs. See esimene mõjutab ka Venemaad. Seda teist tahab Venemaa iga hinna eest ära hoida. Midagi tuleb teha, ja kiiresti - ning seetõttu ongi Moskva hakanud oma senise, rappa läinud Eesti-poliitika asemele uusi lähenemisi otsima.
Juhuse jõud
Üks uue poliitika kujundaja võib saada ka Dmitri Rogozinist. See on suuresti juhus - mõnes teises olukorras oleks Rogozin olnud Vene poliitikamaastikul marginaal, kes teeb häälekaid avaldusi kaasmaalaste kaitseks.
Ent juhtus nii, et uue parlamendi kokku tulles sai ta väliskomitee esimeheks, sest Jabloko - mille liige Vladimir Lukin oli samale kohale tõenäoline kandidaat - boikoteeris kohtade jagamist.
Veel juhtus, et president Putin hakkas tundma vajadust välispoliitiliste nõuandjate järele. Paljusid analüütikuid koondav välis- ja kaitsepoliitika nõukogu ei tulnud arvesse, sest see on liiga tihedalt seotud Putini hiljutiste konkurentide, Jevgeni Primakovi ja Juri Luzhkoviga. Ent Rogozin on valitsustruust Ühtsuse parteist. Nii saidki tema ja ta abilised Kremlist ülesande töötada välja soovitused Balti-poliitika alal.
Intervjuus Postimehele ütles Rogozin, et konkreetsed ettepanekud tehakse pärast Eesti-visiiti. Ent Rogozini kõne ja selle karmikujulisem mustand näitasid laias laastus kätte, et väliskomitee esimehel on Eesti jaoks valmis pandud nii piits kui präänik.
Inertselt ebarealistlik
Präänikuks on rikkus, mis meie õuele tuleb, kui Venemaa kaotab topelttollid. Piitsana peab mõjuma aga võimalus, et transiit suunatakse meilt ära ja raketid meie poole, ja see kõik juhtub siis, kui NATOsse läheme.
Paraku on Rogozini välispoliitika sellisel kujul taas üsna ebarealistlik. Jätkuvalt kätkeb see usku, et Venemaal on Eesti mõjutamiseks käes võimsad hoovad.
Nii paradoksaalselt kui see meie kahe riigi mastaape vaadates ka ei kõla, pole tal palju millegagi meid mõjutada.
Topelttollide kaotamine? Esiteks, me oleme nendega juba elama õppinud ja mida edasi, seda paremini. Teiseks, kuigi Rogozin seda tunnistada ei taha, peab Venemaa need Maailma Kaubandusorganisatsiooni astumiseks ikkagi ära kaotama.
Transiidi ümbersuunamine? Ehitusjärgus Vene sadamad ei ole niipea valmis kogu idast tulevat transiiti enda peale võtma. Ja Läänest Venemaale mineva kauba osas pole Moskval sõnaõigust.
Raketid meie peale suunata, kui NATOsse läheme? No see ainult suurendab meie minna tahtmist, sest rakette nad võivad alati suunata, kuhu ise tahavad, NATOst on seda palju turvalisem pealt vaadata.
Pehmendav vabandus, et ega meie seda ei tahagi, aga sõjaväelased mõtlevad nii? See viitab tsiviilkontrolli puudumisele sõjaväe üle, mis näitab Venemaad üsna ebamugavas valguses ja on jälle üks argument NATOsse mineku kasuks.
Eestil ei ole suhetes Venemaaga enam palju kaotada ja selles on süüdi Venemaa senine poliitika. Parim, mida ta nüüd saaks teha, oleks meie NATOsse minekuga leppida ja sel viisil hoida ära hilisem valus lüüasaamine, kui me NATOsse siiski saame.
Kõik, mida Moskva on seni osanud välja mõelda meie NATOsse mineku vältimiseks, on osutunud kontraproduktiivseks - suurendanud meie tahtmist minna ja NATO tahtmist meid vastu võtta. On muidugi olemas mõned kavalad käigud, mida Moskva võiks teha, et ohutu ja usaldusväärne näida. Näiteks kirjutada alla piirileping ja kahetseda 1940. aasta okupatsiooni. Ent seda on vist palju tahta.