Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kalle Muuli
Postimees
Vene ajal Tallinna menurestoranide hulka kuulunud Kännu Kuke erastamist võib mingis mõttes pidada Keskturu ärastamise väikeseks kordusetenduseks. Ostuhuvilised ja -skeemid on samad, aga siiski läks kõik kuidagi rahulikumalt, võiks isegi öelda, et tsiviliseeritumalt.
Linn sai kahekordse alghinna ja lagunev hoone omaniku, kellele kuuluvast Merekeskusest on politsei küll ohtrasti piraatkaupa leidnud, kuid kus erinevalt Keskturust pole siiski pomme plahvatama pandud ega inimesi vigaseks pekstud.
Musta raha põimumine seadusliku või poolseadusliku äriga on ilmselt sama paratamatu kui kuritegevuski. Küsimus on eeskätt selles, millises ulatuses, millistes valdkondades ja kus suudab ühiskond seda taluda ja tõrjuda. Keskturg tundus olevat viimasel piiril, Kännu Kukk aga näib jäävat juba piiri taha - mitte just päris Lasnamäele, aga siiski ühele mägedest.
Kõige tähtsam on muidugi see, et inimohvreid poleks. Kännu Kuke erastamist on selles mõttes siiski veel ennatlik õnnestunuks nimetada. Hoone vastsel omanikul Boriss Danilovil tuleb järgmises «erastamisvoorus» klaarida suhted Keskturu ja Kännu Kuke tegeliku omaniku Vadim Polishtshukiga. Alles siis selgub, kas seni võrdlemisi veretult kulgenud heitlusest kõik praegused ja endised abilinnapead elu ja tervisega pääsevad.