Juhtkiri: mitu Euroopat

Berliini müüri pole enam ammu, kuid vahe ida- ja läänebloki vahel püsib

Esmaspäeval möödub 20 aastat Berliini müüri langemisest. Selle külma sõja sümboli, raudse eesriide võrdkuju kukkumine ühendas taas vägivaldselt lahutatud Euroopa. Vähemalt nii mõeldi toona, 1989. aastal, vabanemiseufooriast kantuna, kuigi Eesti jaoks oli tõeline vabanemine 1991. aastal veel alles ees.

Tollane ühtsustunne oli ülev, kuid praegu on meil põhjust olla ühtse Euroopa suhtes skeptilisemad. Muidugi on võrreldes paarikümne aasta taguse ajaga vahepeal toimunud palju muutusi – NATO on Ida-Euroopasse laienenud, samuti Euroopa Liit. Nende sammude tähtsust Euroopa tervikuks liitmisel on raske alahinnata.

Siiski ei saa öelda, et Ida- ja Lääne-Euroopa vahel enam vahet poleks. On. Muidugi mõista mitte kaardil, kuid inimeste peas ometi. Nii näiteks kehtivad mõnedes «vanades» ELi liikmesriikides endiselt piirangud «uutest» liikmesriikidest pärit tööjõu suhtest. Teisalt jällegi leiavad idaeurooplased, et vanad olijad pole piisavalt dünaamilised ja on traditsioonides kinni, et lääneeurooplased ei mõista Ida-Euroopa hirme ja minevikku. Erinev minevikukogemus on näha kas või suhtumises Venemaasse.

Mõistmine saab alati olla vaid kahepoolne, ka riikidevahelistes suhetes. Euroopa Liidu, selle ühtse Euroopa probleem pole mitte igapäevastes väikestes nägelustes liikmesriikide vahel. ELil on puudu enesekindlusest ja ühtsusest. Euroopa uued piiririigid – Ukraina, Moldova, Gruusia, Balkani maad – tekitavad ELis vastakaid tundeid. Eriarvamused püsivad, pidevalt käib arutelu, kas liit peaks edaspidi laienema või tuleks hoopis süveneda. Vaated koostööle USAga erinevad liikmesriigiti, samamoodi nagu valitseb peataolek küsimuses, kuidas suudaks EL end maailmas paremini kehtestada.

Lissaboni leppe saaga on üks ELi igapäevase siseelu ilmekamaid näiteid. Lepingut, mis peaks mitu ELi poliitikat ühtlustama, sealhulgas meile nii olulise välis- ja julgeolekupoliitika, ning andma rahvusriigi kadumise pärast ärevatele võimaluse EList lahkuda, on sünnihetkest 2007. aastal eri liikmesriikides solgutatud. Ning enamasti on seda rakendatud sisepoliitika vankri ette, mida ta tegelikult vedama ei peaks.

Lissaboni lepingu eelkäija, 2004. aastal loodud põhiseaduslepe, läkski ajaloo prügikasti. Tuleb õnne tänada, et Lissaboni lepe nüüd kõigi heakskiidu sai.

Loomulikult ei saa nõuda, et Euroopa ühtsust loodaks kusagil Brüsseli koridorides ja käsu korras. Siiski tuleb eurooplastel endale aru anda, et praeguste protsesside valguses ootab Euroopat kivistumine. Millised on aga need jõud, mis asuksid kivistunud ja seismisest mureneva ELi asemele, võime oletada. Ja need jõud ei oleks ELi parem alternatiiv. Pigem vastupidi.