Inseneride tagasitulek

Boris Tamm
akadeemik

Paarkümmend aastat tagasi olid Tartu Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool, Eesti Põllumajandusülikool ja Tallinna Pedagoogikaülikool markantselt üksteisest eraldatavad õppeasutused, kellest igaühel oli täita kindel missioon kõrghariduse andmisel Eestis.

Praeguseks on muutunud nii ühiskond ise kui ka meie majandus, hariduse omandamise iseloom ja vajalikud teadmiste valdkonnad.

Klassikaline Tartu Ülikool pole pääsenud tehnoloogiate sissetungist, Tallinna Tehnikaülikoolist kui «rauakoolist» on vähe järele jäänud, sest iga insener peab oskama arvutile programmeerida oma tehisintellekti ülesannet jne.

Kõik see on muutnud hägusemaks meie kõrgharidusmaastiku, ja kui me siia juurde mõtleme veel need vähemalt kolmkümmend eraülikooli, siis tekib tõesti küsimus, kui palju neid ülikoole siis pooleteisemiljonilisele Eestile lõpuks vaja on.

Kõrgharidusreformis ei saa olla omaette eesmärgiks see, kas Eestis on üks, kaks, kolm või neli ülikooli. Eesmärgiks on hoopis anda noortele parimat võimalikku kõrgharidust meie tingimustes ja stimuleerida neid seda põhjalikult omandama. See on aga ülimalt keeruline ülesanne.

Siin ei aita ülearu rohketel reformikoosolekutel räägitavatest sisututest moesõnadest nagu integreerumine, infrastruktuuri pealt kokkuhoidmine või jätkusuutliku süsteemi tegemine.

Suur osa tegelasi, kes räägivad ülikoolide integratsioonist, on unustanud, mis on integraal ja integreerimine. Nad räägivad tegelikult kokkupanemisest. Kokku võib panna laudu ja toole, aga mitte loovaid inimesi ja intellektuaalset potentsiaali.

Eestis asuvad avalik-õiguslikud ülikoolid aktsepteerivad juba mõni aeg vastastikku ainepunkte, mida on üliõpilased saanud teistest ülikoolidest.

Olles TTÜ üliõpilane, on mul vaja saada teatud haridust ka humanitaarainetes. Kui mul, selle asemel, et kuulata näiteks psühholoogiat oma ülikoolis, meeldib vastav professor pedagoogikaülikoolis või Tartu Ülikoolis, võin ma kuulata nende loenguid, anda seal eksami ja saada vastavad ainepunktid, mis lähevad arvesse insenerihariduse saamisel.

Tegelikud hädad

Tulles tagasi kõrgkoolide suure arvu juurde, tahan rõhutada, et igasuguse analüüsi puhul tuleks meie kuut avalik-õiguslikku ülikooli vaadelda eraldi kümnetest eraülikoolidest, kuid see arv, nagu öeldud, pole esmatähtis. Tõelised hädad on mujal.

Meie professorite keskmine vanus on hirmuäratavalt kõrge. Noorte juurdevool teadusse, see tähendab ka ülikoolidesse, on olnud minimaalne. Sealtki on parimad anded läinud välismaale või Eesti kõrgemini tasustavatesse ametitesse. Riik on aastaid väärtustanud kõrgharidust ja sellest lahutamatut teadust suurel määral üksnes tühja jutuga.

Õnneks olen viimastel nädalatel kuulnud peaministri suust üllast mõtet: ajud tuleb koju tagasi tuua! Annaks jumal (aga parem kui hoopis valitsus), et see mõte kinnistataks ka konkreetse rahalise programmiga.

Alles siis, kui tekib tõeline konkurents professorikohtadele, kui õppetoolid hakkavad konkureerima omavahel kvaliteedi osas ja oma analoogidega teistes Põhjamaades, alles siis on mõtet rääkida tõsiselt institutsionaalsetest muutustest.

Mis mõtet on veeretada skolastikat selle ümber, kas ja mismoodi TTÜ tuleb TPÜga kokku panna, kui samal ajal on Eesti insenerkorpus lagunemas, kui infotehnoloogia spetsialistide ettevalmistamist ei suudeta kuidagi vajalikus mahus käima panna.

Tuleb välja, et riigi raha liigutajatelt pole aastaid osatud või tahetud küsidagi seda, mida on tarvis. Ja ise pole nad ka selle peale tulnud.

Nüüd, kui ühtäkki on selge, et ilma innovatsioonita, tootearenduseta ja lisandväärtuse loomiseta enam majandust edasi arendada ei saa, selgub samuti, et sügavalt napib ka insener-tehnilist personali, kes seda asja on suuteline tegema.

Insenerid on ju põhiline innovatsiooni mootor. Aga ühe inseneri koolitamisele on aastaid eraldatud vähem raha kui isegi suhtekorraldajatele. Inseneriteadused (sinna alla käib ka informaatika) on rahastatud kehvemini kui mis tahes teised teadusharud. Seda olukorras, kus meie teadus on üldse sügavalt alafinantseeritud.

Siia kanti on maetud kõrghariduse põhiprobleemid, aga mitte sellesse, kas meil peab olema n - 1 või n + 1 ülikooli.

Lõpuks mõni sõna veel erasektorist. Haritlaste ettevalmistamine on ühiskonnale nii kallis, et selle rahastamise veeretamine üksnes riikliku sektori kaela on ebaõige.

Meie tööstuse lagunemine, mis oli tingitud omandisuhete, turgude ja teiste asjaolude radikaalsetest muutusest taasiseseisvumisperioodi algul, on põhiliselt möödas.

Üksikud firmad ja rida jõukaid inimesi on hakanud toetama nii kauneid kunste kui ka haridust. Kuid annetustest üksi on vähe. Nüüd tuleb võimas erasektor kaasata nii hariduseandmise kui ka vajaliku rakendusteaduse viljelemisse riigiga võrdse partnerina.

Erakapitali kaasamine

Erakapitali kaasamise võimast mõju on vaja selgitada kogu rahvale, et tekiks soodne atmosfäär noortele minna õppima neid tarkusi, mis aitavad luua lisandväärtust majandusse, uusi tooteid ja teenuseid, sealjuures ka ise hästi teenides.

Siin on suur võlg lunastada samuti ajakirjandusel, kes peaks mainitud mõttelaadi aitama popiks muuta, nagu see on juhtunud Iirimaal, Ungaris, Sloveenias ja mujal.

Paljud meie staazhilt noored ettevõtjad ostavad kümne- kuni sajakordse hinnaga oskusteavet välisfirmadelt, selle asemel et kasutada meie enda hea hariduse saanud Jürisid ja Jaanisid, kes on suutelised looma vähemalt sama häid tooteid.

Olgu siin markantseks näiteks kas või pisifirma ELI mehaanikainsenerid, kes oma relvasimulaatoritega viisid Eesti rahvusvahelisele relvaturule.

Muidugi ei pea ülikoolide arv Eestis jääma igavesti selleks, mis ta on 2001. aasta jaanuaris, kuid selle muutmine ei käi lihtaritmeetika ja kastide ning nendevaheliste noolte joonistamise kaudu, vaid hariduse sisu pideva aktualiseerimise kaudu ühiskonna ees seisvatele muutuvatele nõuetele.