Rõõmus kohtumine 1989. aastal. Lääne-Saksa piirivalve tervitab idasakslasi.

FOTO: SCANPIX

Kaspar Näf kirjeldab, kuidas juba enne berliini müüri langemist põgenesid idasakslased läände ungari ja austria kaudu. Austerlased ei mõelnud aga toona ilmselt sellele, et nende saatus oleks võinud olla samasugune nagu sakslastel.

Berliinis tähistatakse 9. novembril Berliini müüri langemist. 1938. aastal toimus samal päeval Saksamaal ja Austrias ka kuulus kristall­öö. Nüüd peetakse 9. novembrit ennekõike päevaks, mil sotsialistlik idablokk rahulikult ja ilma verevalamiseta kokku varises. Berliini müür näitas Saksa Demokraatlikku Vabariiki (SDV),  kus erinevalt näiteks Natsi-Saksamaast ei toetanud isegi väike osa elanikest mitte kunagi tegelikult süsteemi.



Austria poolt vaadates näeb see veidi teistmoodi välja.



Austria bänd 1980ndate teisest poolest Erste Allgemeine Verunsicherung (EAV), kes oma ühiskonna arenguid humoorikalt kajastavate ja kritiseerivate lauludega kogus kuulsust kaugelt üle Austria riigipiiri, isegi kuni Ida-Saksamaani, tegi 1990. aastal laulu «Es steht ein Haus in Ostberlin» («Ida-Berliinis seisab üks maja»). See on laul 1989. aastal SDV lagunemise ümber toimunust just Austria vaatenurgast, kusjuures laulu sõnade autor ja EAV kitarrist Thomas Spitzer ja laulja Klaus Eberhartinger lisasid loole ka näputäie nalja. Laulu esimesed salmid kõlavad nii.



Karl Otto kommt aus Ostberlin


und Blasi heißt sein Hund,


beide war’n nie in der Partei.


Ging er Gassi mit dem Blasi


Wasser lassi, dann war quasi,


ein Stasi immer mit dabei.



Es sprach Herr Gorbatschow


«Es werde Licht,» und siehe,


es ward ein wenig heller.


Karl Otto packt die Trude,


macht seine Bude dicht,


sein Trabant fuhr niemals schneller.



Von Ostberlin nach Varaszdin, übers Burgenland,


welches für seinen Wein bekannt,


fuhr er dann mit dem Trabant


ins gelobte Bruderland,


wo Asyl er, doch keine Arbeit fand.



(Karl Otto on pärit Ida-Berliinist


ja Blasi on ta koera nimi,


mõlemad ei olnud iialgi parteis.


Kui ta käis koeraga tänaval pissil,


siis peaaegu alati


oli juures Stasi luuraja.



Siis ütles härra Gorbatšov: «Saagu valgus!», ja vaat,


saigi veidi valgemaks.


Karl Otto võttis oma naise Trude,


pani oma maja kinni,


iial ei sõitnud tema Trabant nii kiiresti.



Ida-Berliinist Varaszdinisse, läbi [idapoolse Austria liidumaa] Burgenlandi,


mis on oma veini poolest kuulus,


sõitis ta siis oma Trabantiga


tõotatud vennasmaale,


kus ta sai asüüli, kuid mitte tööd.)



Selles laulus esindab Karl Otto tavalist SDV kodanikku, kes elas luure pideva kontrolli all riigis, kus – vaid veidi liialdades – isegi truu koer võis parteisse astuda ja kommunistiks saada. Seepärast kasutab laulu peategelane ära esimese lahkumisvõimaluse ja sõidab oma töölisautos koos abikaasa Trudega läbi Ungari ja Austria läände. Just see põgenemistee läbi Ungari on austerlasi kõige rohkem puudutanud ja seepärast ka meelde jäänud. Esiteks osalesid ka austerlased Ungari-Austria piiri avamisel ja teiseks läbisid seda teed pidi sõitnud idasakslased ka Austriat. Austria jaoks mängisid 1989. aasta 2. mai, 27. juuni, 19. august ja 10. september võrdselt olulist rolli sotsialismi kokkuvarisemisel ja SDV lammutamisel.



Nagu Ungarist pärit ja 1956. aasta ülestõusu järel Šveitsi põgenenud endine Neue Zürcher Zeitungi ajakirjanik Andreas Oplatka oma äsja ilmunud raamatus «Der erste Riss in der Mauer» («Esimene mõra müüris») kirjutab, algasid muutused Ungari-Austria piiril juba 1989. aasta veebruari lõpus. Tollal nõustus Ungari poliitbüroo sealse siseministeeriumi ettepanekuga teisaldada Austria-Ungari piiril olnud, vananenud ja kapitaalremonti vajav piirikontrollisüsteem. Tegemist oli ligi kaks meetrit kõrge okastraataia ja sellega paralleelselt kulgeva, madala pinge all traadisüsteemiga. Kui nende traatidega midagi juhtus, kui kas või väike loom neid puudutas, siis helisesid valvepostil häirekellad. Vaesed sõdurid pidid pidevate valehäirete pärast kogu aeg välja minema.



Niigi eelarvet kärpima pidanud Ungari valitsusele tundus, et otstarbekam on need seadmed lihtsalt kõrvaldada ja sõdurid edaspidi patrullima saata. Ja kuna 1988. aasta jaanuarist alates oli ungarlastel juba õigus vabalt välisreisidel käia, oli nende seadmete peaotstarve niikuinii mõttetuks muutunud.



Kuigi Ungari ametlik uudisteagentuur MIT teatas maailmale sellest Kremliga kooskõlastatud ettevõtmisest juba 14. aprillil, algas teisaldamine alles 2. mail selleks Hegyeshalomis eraldi kokku kutsutud pressikonverentsi saatel. Seal valetati avalikkusele, et tegu on Ungari valitsuse autonoomse otsusega. Pressikonverentsil filmitud kaadrid jõudsid maailma. Üks Lääne-Saksamaa peamisi uudistesaateid «Tagesschau» teatas õhtul kell kaheksa Ungari valitsuse teisaldamistöödest ja nii saabus rõõmusõnum SDVsse.



Järgmine samm tehti 27. juunil. Hästi lavastatud PR-üritusel lõikasid Austria ja Ungari välisministrid Alois Mock ja Gyula Horn Soproni ja Burgenlandi küla Klingelbachi ligidal läbi okastraataia. Kõigi osalistega rääkinud Oplatka ütleb, et ministritel olnud raske veel puudutamata piiriaeda leida. Nii 2. mai kui ka 27. juuni piirilammutamiseteated tekitasid paljudes SDV kodanikes mõtte sel suvel oma puhkust Ungarisse reisimiseks kasutada. Suve jooksul põgenesid nii mõnedki idasakslased üle rohelise piiri Austriasse.



Järgmine samm astuti suve lõpu poole. 19. augustil korraldasid Austria Pan-Euroopa Liit ja Ungari Demokraatlik Foorum Austria-Ungari viimase kroonprintsi Otto Habsburgi ja Ungari riigiministri ja poliitbüroo liikme Imre Pozsgay patronaadi all Pan-Euroopa pikniku Ungari-Austria piiril.



Ametlikult kavatseti korraldada riigipiire ületav rahupidu, kuid kuna abilised jagasid enne üritust Ungaris asuvate SDV «puhkajatele» lendlehti, sõitsid viimased sadade kaupa oma Trabantide ja Wartburgidega piiripunkti.



Ligi kolm tundi oli piirivärav lahti ja ligi 650 idasakslast sai nii Austriasse põgeneda, veel öösel toimetati neid SLVsse.



See piknik osutus esimeseks massiliseks põgenemisürituseks ja seejärel otsisid SDV põgenikud igal pool Saksamaa-Ungari piirist auke. Miks see piknik korraldati, pole seni päris selge. Kaldutakse aga arvama, et taheti korraldada peaproovi 11. septembrile, mil piir lõplikult avati. 



Nagu paljud sakslased pääses ka EAV laulu tegelane Karl Otto Lääne-Berliini, kuna Austrias purunes piir varem. Alles laulu teises osas kukub Berliini müür. See räägib aga alguses äpardunud saksa tööliste ja talunike riigist ja sellest, kuidas pärast müüri langust kõik pidutsesid. «Läänes aga jäädakse kaineks, siin spekuleeritakse – uus turg on lahti,» kõlavad sõnad siis. Ida-Berliini maja metafoor tähendab nüüd kogu SDVd – maja, mida Thomas Spitzeri sõnul enam ei eksisteeri. Seega on laul aktuaalne või õigemini prohvetlik, sest kolmandas osas on Karl Otto vahepeal saanud kapitalismi õppetunni ja kolib taas oma Ida-Berliini majja. Eufooria on haihtunud ja hüvastijätukingitusega saadetakse idasakslased oma riiki tagasi, sest töökohti nappis. Nagu ka tegelikus elus.



Kõnekad on aga selle laulu mainimatajätmised: Austria ja Viin jagati ju 1945. aastal samamoodi neljaks nagu Saksamaa ja Berliin, kuid Austria riigijuhid suutsid pärast Stalini surma Moskva juhtidelt nn riigilepingu välja kaubelda.



Nii sai Austria juba 1955. aasta 26. oktoobril oma täieliku suveräänsuse tagasi ja ideoloogiline müür langes Austrias mitukümmend aastat Berliini müürist varem. 20 aastat pärast Berliini müüri langemist paistab aga, et see on ainukene müür, mis ka inimeste peades tõesti langenud. Austrias ei räägita ossidest (idasakslased) ja wessidest (läänesakslased).



Aga kui palju austerlasi mõtles 1989. aasta suvel ja sügisel, et nende saatus võinuks olla samasugune nagu Saksamaal?  Seda oleks huvitav teada saada. Kui Moskva ei oleks Austriat vabaks lasknud, siis ei oleks Ungari-Austria piiril ehk ülalkirjeldatut üldse toimunud.