Der Letzte macht das Licht aus*

Foto: Repro

Berliini müüri hakati püstitama 13. augustil 1961. Selle langemise eufooriast 9. novembril 1989 sai osa kogu maailm. nüüdseks on see betoonsein suuresti kadunud, kuid selle löödud haavad pole täielikult paranenud, kirjutab politoloog Thomas Mell.

*Viimane kustutab tule, iseloomustasid irvhambad Saksa Demokraatlikus Vabariigis (SDV) valitsenud meeleolusid 1980ndatel, kui paljud idasakslased pidasid olukorda sedavõrd talumatuks ja lootusetuks, et ainus väljapääs näis olevat pühkida kodumaa tolm jalgelt. Piir oli aga kindlalt suletud ja läände õnnestus saada vaid üksikutel rahulolematutel. Kes oleks osanud arvata, et vankumatuna tundunud sotsrežiim 1989. aastal mõne murrangulise sügisnädala jooksul kaardimajakesena kokku vajub. Samas tuleb kaks kümnendit hiljem tõdeda, et ehkki Saksamaa lõhestatust kehastanud Berliini müür on ammu lammutatud, pole toonased piirid veel täielikult kadunud.

Berliini müüri algus ja lõpp on lugu sellest, kuidas Ida-Saksa riigipartei Sozialistische Einheitspartei Deutschlands (SED) püüdis ohjeldada üha kasvanud sisepingeid.

Teise maailmasõja järel olid sajad tuhanded Nõukogude tsooni sattunud inimesed vastuseks elujärje halvenemisele, sundkollektiviseerimisele ja kodanikuvabaduste piiramisele sealt pagenud. Aastail 1945–1961 lahkus idast läände umbkaudu kolm miljonit sakslast, mis muutus üha koormavamaks niigi oskustöölistest puudust tundnud SDV majandusele. Tõsi, migratsioon polnud vaid ühesuunaline: samas ajavahemikus rändas omakorda läänest itta umbes 400 000 inimest. Kuid see polnud siiski piisav hulk töökäsi, et leevendada sotsriigi raskusi.

Seega olid SDV võimud väga praktilistel kaalutlustel huvitatud oma läänepiiri kiirest ja tihkest sulgemisest. Kolm aastat pärast kahe eraldi Saksa riigi loomist ehk 1952 jäi ainsaks avatud piirilõiguks Nõukogude Liidu, USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa vahel neljaks sektoriks tükeldatud, kuid jätkuvalt ühtse linnana toiminud Berliin.

Selle viimase hiireaugu kinnipanek võttis veel üheksa aastat. Saanud Moskva heakskiidu ja lõpetanud tehnilised eeltööd, algas propagandas «fašismivastaseks kaitsevalliks» tituleeritud rajatise püstitamine ümber Lääne-Berliini ööl vastu 1961. aasta 13. augustit.

Ehkki müür kujutas endast lõpuks pea 168 kilomeetrit betooni, häireseadeldisi ja vahitorne, on sakslaste ajaloomällu sügavalt talletunud kaadrid eeskätt ehitise algupäevist, kui töölised jõuametnike valvsa pilgu all paigaldasid tänavatõkkeid ning müürisid kinni piiriäärsete majade ukse- ja aknaavasid.

Sündmuste märgiliseks tegelaskujuks sai Nationale Volksarmee ehk SDV relvajõudude allohvitser Conrad Schumann, kes 15. augustil piiril patrullides kogu julguse kokku võttis ja üle madala okastraadi läände hüppas. Seda, kuidas Schumann hüppel püssi õlalt heitis ja politseiautosse viskus, olid juhtumisi jäädvustamas tele- ja fotoobjektiivid. Külma sõja ühele leerile oli ootamatult sülle kukkunud kangelane ja vabaduse­iha kaanepoiss, samas kui vastaspool oli kaotanud olulise propagandalahingu.

Hiljem Baieris tagasitõmbunult elanud Schumann pidi aga kogu ülejäänud elu kartma Stasi (SDV julgeolekutalituse) kättemaksu. 1998. aastal valis ta vabasurma, mis andis poleemilisele ajakirjandusele põhjuse rääkida viimasest müüriohvrist.

Lääs avaldas müüri ehituse vastu protesti, kuid hoidus liigsetest provokatsioonidest.

Müür poolitas Berliini jõhkralt, lõigates hoobilt läbi kõik alates inimsuhetest ja lõpetades metrooliinidega, kuid vähemalt said sõjajärgseil aastail Nõukogude blokaadi ja Hrušt­šovi sajatusi taluma pidanud lääneberliinlased rahulikumalt hingata. Külma sõja üks habras rindejoon oli kinnistunud, pingeleevenduseni viis nelja sõjaaegse liitlase 1971. aasta leping ja kahe Saksa riigi suhete parandamine.

Järgnenud aastakümnetel tegelesid SDV võimud piirivööndi laiendamise ja kaasajastamisega, lõiguti jõuti sellega valmis alles 1980ndatel. Moskva loobus aktiivselt Lääne-Berliini noolimisest ning Washington oli leidnud lõhestatud linna näol lihtsa kujundi, mille valguses «kurjuse impeeriumit» korrale manitseda.

John F. Kennedy kuulutas 1963. aastal Schönebergi raekoja esisel: «Ich bin ein Berliner», Ronald Reagan nõudis aga veerand sajandit hiljem Brandenburgi värava lääneküljel: «Mr. Gorbachev, open this gate! Mr. Gorbachev, tear down this wall!» («Härra Gorbatšov, avage see värav! Härra Gorbatšov, lammutage see müür!»)

Piirid olid paika loksunud – 1987. aastal mängiti Lääne-Saksamaale riigivisiidile saabunud Erich Honeckeri auks esimest korda «tööliste ja talupoegade riigi» hümni, seesama Saarimaalt pärit SDV juht kuulutas veel 1989. aasta jaanuaris, et müür jääb 50 või isegi 100 aastaks püsima.

Tagantjärele on mõistagi lihtne sedastada, et müür varises kokku idablokki haaranud muutuste tõmbetuules ja SDV sisemise verejooksu tulemusel. SDV oli 1980ndateks majandanud end üha süvenevasse finantskriisi ja vajas sotsialistliku riigimudeli ülalpidamiseks eeskätt Lääne-Saksa võlausaldajate abi. Gorbatšovi perestroika ja Honeckeri vastuseis Moskva uuele kursile viis suhete jahenemiseni senise suure vennaga.

Režiimi murenemisele andsid sisemise tõuke ka seni kiriku kaitsva tiiva alla varjunud kodanikeliikumiste tulek tänavaile (siinkohal oli kandev roll Leipzigist alguse saanud esmaspäevastel rahvakogunemistel), kuid oluliseks mõjuriks kujunes ka idasakslaste uuesti tärganud Drang nach Westen (tung läände).

1989. aasta mais-juunis avati piir Ungari ja Austria vahel ning tuusik Balatoni äärde võis järsku tähendada ka piletit läände. Augustis-septembris lootsid väljasõiduluba saada sajad Lääne-Saksa Praha, Budapesti ja Varssavi saatkonda ummistanud inimesed. Raudse eesriide langemine polnud veel kindel ega käegakatsutav, kuid kõdulõhna oli juba kõikjal tunda.

Berliini müür astus neil päevil teist korda maailmaajaloo pealavale. Äsja riigi 40. aastapäeva tähistanud SED partei­aparatšikud püüdsid surveventiile viimases hädas avades päästa päästetamatut.

Honecker oli 18. oktoobril juba tagasi astunud, vanale mehele järgnesid peagi ka valitsus ja poliitbüroo. Režiimi lõpliku allavandumise sõnumitoojaks sai tahtmatult kõrge parteifunktsionäär Günter Schabowski, kes 9. novembri õhtul telekaamerate ees puterdades SDV piiri ennatlikult avatuks kuulutas. Uudis levis kulutulena. Vesi oli pääsenud paisu tagant.

Nii Lääne- kui ka Ida-Berliinis kogunesid rahvahulgad müüri äärde. Esimesena kerkisid tõkkepuud Bornholmi tänavas, ahelreaktsioonina kordusid samad stseenid ka mujal kahe Saksa riigi vahelisel piiril.

Mis järgnes, on teada kõigist toonast murrangulist ajastut kajastavatest ringvaadetest: joovastunud sakslaste rõõmupidu, võhivõõraid embavad inimesed, läände vuravad Trabandi- ja Wartburgi-kolonnid ning Brandenburgi värava esisel müürijupil turnivad berliinlased. Rohke telegeeniline pildimaterjal on ehk isegi aidanud kaasa müüri ja selle langemise (üle)müstifitseerimisele kogu Ida-Euroopa muutuste sümbolina.

Berliini müüri edasine käekäik oli tükk maad proosalisem. Lammutustöödega tegid algust nõndanimetatud Mauerspechte («müürirähnid»), haamri ja meisliga varustatud talgulised ja suveniirikütid. Piiri valvati ametlikult veel 1990. aasta 1. juulini, kui SDVs hakkas kehtima hiljutise klassivaenlase raha.

Müüri ametlik «langetamine» algas 1990. aasta juunis ehk veel enne taasühinemist, 1991. aasta novembriks oli rajatis pea tervenisti lahti monteeritud. Osa betoonpaneele pandi oksjonile ja 1990ndate alguspoolel veeti need ajaloo hallide tunnistajatena üle maailma laiali. Huvi aga lahtus kiiresti.

Berliini armina läbinud piirivöönd on suuresti saanud uue funktsiooni elu- või ärikvartali, kiirtee või pargina. Mõnel tühermaal võib aimata, et linnaplaneerijad pole veel kõikjale jõudnud. Müüri kunagist asupaika tähistavad südalinnas tänavasse paigaldatud munakivid, põgenemiskatsel hukkunuid meenutatakse näiteks Riigipäevahoone naabrusesse paigaldatud valgete ristidega.

Algses kohas on säilinud kolm müürilõiku, pikim neist Bernau tänavas, kus idapoolne ots on osa ametlikust mälestuspaigast. Hoopis laiemalt on tuntud 1,3 kilomeetri pikkune, 1990. aasta kevadel sadakonna kunstniku osavõtul tehtud ja hiljuti restaureeritud välipannoo «East Side Gallery», mis rangelt võttes polnud piirimüür, vaid hoopis piirivööndi sisepiiri tähistanud nõndanimetatud tagalamüür (Hinterlandmauer).

See pole aga takistanud maailmakuulsaks müüdud motiividel, nagu näiteks suudlev Brežnev ja Honecker, jõudmast loendamatutele piltidele, maikadele või suveniirtaldrikutele. «East Side Gallery», aga samuti turistide seas populaarne Checkpoint Charlie on head näited, et Berliini müüri mäle(s)tamisel on suuremat algatusvõimet üles näidanud kodanikerühmitused, kes on andnud ajaloolise rajatise talletamisele oma sisu ja vormi.

Ehkki SDV 1961. aasta suurprojektist on saanud kohitsetud muuseumieksponaat, pole selle sümboolne jõud kuhugi kadunud. Paari aasta eest ehmatas Saksa avalikkust uuring, mille kohaselt soovis iga viies küsitletu müüri taastamist. Laineid löönud gallup illustreeris taas, et kahe kümnendi tagusele rõõmupeole on järgnenud ka peavaluhood.

Mõned wessid (läänesakslaste nimetus kõnekeeles) on pahurad Saksamaa taasühinemisele kulunud miljardite pärast, paljudele ossidele (idasakslased) valmistavad aga muret kõrge tööpuudus ja perspektiivitus – Ida-Saksamaa elanikkond on võrreldes 1990. aastaga umbes kahe miljoni võrra kahanenud ning toonase liidukantsleri Helmut Kohli lubatud «blühende Landschaften» (õitsvad maastikud) on mõnel pool unistuseks jäänud.

Sotsaegse eluolu, telesaadete ning kidura kaubavaliku meenutamine ja jäljendamine ehk enamasti süütu «ostalgitsemine» näitlikustab idasakslaste eneseteadvust, mille põhjuseid tuleks otsida SDV ja kõige SDV-liku järsust kadumisest taasühinemise ajal. Rahulolematuse poliitiliseks väljundiks on olnud SED mantlipärija, nüüdseks lääne vasakpoolsetega ühinenud sotspartei märkimisväärne edu mõningates «uutes liidumaades» ja rekordtulemus äsjastel parlamendivalimistel.

Kõigi kitsaskohtade kiuste jääb aga 1989. aasta 9. november ikkagi siiraks rõõmupäevaks, mil sakslastele tundus meri põlvini olevat. Algas eufooriline aasta, mil sakslased tulid jalgpalli maailmameistriks ja said välismaailma hirmudest hoolimata jälle üheks rahvaks.