Ahto Lobjakas

FOTO: Priit Simson

Igal revolutsioonil on oma elu, aeg ja loogika. Igas revolutsioonis on algusest peale peidus tema hävingu alged.


Kõik see kehtib 1989. aasta kohta, mil sündmused käisid ajast ees ja korraldasid tundmatuseni ümber Euroopa poliitilise palge. 1989. aasta revolutsioonis puudus ideoloogia, aga oli olemas idealism. Isegi kui selle revolutsiooni hing oli äärmuslikult antiutoopiline, oli täidetud Lenini sedastatud revolutsioonilise situatsiooni peatingimus – alumised enam ei tahtnud ja ülemised enam ei suutnud.



Kehtib ka Ralf Dahrendorfi 1990. aastal sõnastatud revolutsioonide tsükliline loogika: alguses on kired, idealism ja lootus, hiljem tulevad vältimatult frustratsioon ja pettumus.



Praeguseks on ilmne, et samavõrra on olemas normaalsuse loogika. Iga vaikelu, kohanemisfaas viib «ottomaniseerumisele», kasutades väljendit, millega Timothy Garton Ash 1980. aastate keskel iseloomustas olukorda toonases Nõukogude Liidus.



Ottomanisatsioonile järgneb varem või hiljem süsteemi lagunemine teiste, dünaamilisemate ja elujanusemate jõudude haardes.



1989. aasta liikumapanevaks jõuks olid rahvahulgad (kodanikuühiskond, täpsemalt inglise keeli civil society, tuli hiljem), mitte režiimide muutmine seest- või väljastpoolt. Viimast muidugi üritati. Üks aktiivsemaid üritajaid Euroopas oli Margaret Thatcher, kuni selleni välja (nagu osutavad Mihhail Gorbatšovi arhiivist välja ilmunud väidetavad üleskirjutused tollastest kohtumistest), et panustada Nõukogude Liidu püsima jäämisele. Põhjuseks oli hirm, et nii võidakse kaotada seegi vähene, mis tollal tundus kätte võidetud, seletavad asju nüüd tema nõunikud.



Kuid Thatcheri ja teiste tema aja Euroopa liidrite alalhoidlikkus oli juba siis sündmustele jalgu jäänud. Ida idealism oli nakkav, talle sekundeeris läänes revolutsiooniline empaatia, mille juured olid kontinendi teise poole eksistentsialistlikus janus kontakti järele transtsendentsega, osasaamise järele millestki üldisest ja ülevast teisel pool üksikisiku igapäevast eksistentsi.



Tänapäeva Euroopa Liit on revolutsioonilise situatsiooni peaaegu täpne vastand. See asjaolu on ka ühenduse Achilleuse kand. End väljapoole projitseerides kohtleb EL Euroopa äärealasid režiimide transformatsiooni võtmes. Tõelisel revolutsioonilisel impulsil on lastud kaduma minna ning koos sellega on kaotatud võimalus elu tõeliseks ümberkorraldamiseks Ukrainas, Gruusias ja mujal. Nn värvilised revolutsioonid on olnud 1989. aasta hingeta imitatsioonid, nõrgad järeltõuked, mida oportunistlikel poliitikutel on olnud kerge saduldada.



Euroopa suurim nõrkus on siiski tema sisemuses. EL on algusest peale olnud kohanemismehhanism, mille raison d’etre on revolutsioonide ja muude ajaloo kannapöörete loogikaga võrreldes täpselt vastupidine. EL loodi kataklüsmidega toimetulekuks ja nende ärahoidmiseks; nende ohjeldamiseks, nende hävitava – ja koos sellega ümberkujundava, võimestava, positiivse – potentsiaali maandamiseks.



Ei Teisel maailmasõjal ega 1989. aastal polnud mingit pistmist ELi esindatava integratsiooniimpulsiga. Ühenduse usutunnistus, 1957. aasta Schumani deklaratsioon, on selle impulsi kvintessents oma suurte plaanide tõrjumise ja väikeste sammude kumulatiivse progressi kuulutamisega.



Kohanemismehhanismide vältimatu saatus on ottomaniseerumine. Kõlab klišeelikult, aga kehtib jalgrattaprintsiip: kui ta ei liigu, siis ta kukub ümber. Mis seisab, see kivistub; mis kivistub, ei ole ümber vormitav. Mida ei anna ümber voolida, saab ainult lõhkuda.



Ei ole paremat näidet sellest, kui kaugele on ELis jõudnud poliitilise veresoonkonna lupjumine, kui sel nädalal lõpuks ratifitseeritud Lissaboni leppe Kolgata tee – ja viimase makrokosmoses tekkinud mikrodebatt sellest, milline peab olema ühenduse esimene «president». Kui osutub õigeks ennustus, et ELi esimeseks ametlikuks juhiks saab Belgia peaminister Herman van Rompuy, Euroopas täiesti tundmatu hall tegelane, kelle ainsaks väljapaistvaks omaduseks on neutraalsus, siis tuleb nentida, et ELi jalgratas seisab. Ühenduse edasine ajalugu on sellisel juhul entroopia ukse taga hoidmine nii kaua kui võimalik – ja igavesti see võimalik ei ole.



Pilku taas väljapoole suunates on õpetlik korraks peatuda Balkani problemaatikal. Sealne olukord meenutab marksismi teoreetikute peamurdmist selle üle, kas kommunism on võimalik riigis, mis pole läbinud kapitalistlikku arengustaadiumi. Balkanit üritatakse tõmmata ELi, suveräänsust jagama nii, et seal jääks täielikult läbimata rahvusriigi faas. Sealsed riigid, kuigi ka 1989. aasta produktid, jäid omal ajal teistest maha (v.a Sloveenia, mis eristus ka eks-Jugoslaavia vabariikidest kõige enam) ning nüüd vaatab neile Euroopast vastu midagi muud kui revolutsiooniline empaatia.



EL kohtleb Bosniat, Kosovot ja Montenegrot – teistest rääkimata – fiktiivselt kui normaalseid riike, kuigi ükski neist selgelt seda pole. Balkani riikidel lihtsalt puudub piisava üksiolemise kogemus, k.a Serbia, mis näeb end surmavalt haavatud impeeriumi emamaana. Minnes teatud mõttes vastuollu omaenese Kopenhaageni kriteeriumitega, edastab EL Balkanile sõnumit, et kõik saab korda ühendusega liitudes, praegune olukord on mööduv faas, mis tuleb läbi käia nii kiirelt kui võimalik.



Kuid teistmoodi EL näha ega öelda ei saagi, seda ei võimalda ta enda «geneetiline» struktuur. See struktuur on ehitatud teleoloogiale, mis tipneb eeldusega, et riiklus peab lahustuma milleski suuremas ja eetilis-moraalselt eelistavamas. ELi filosoofia toimib sub specie aeternitatis – ta kehtib ajast ja kohast sõltumatult. Teisisõnu – kui kõik maailma riigid kunagi valgust näevad, mis juhtub varem või hiljem igaühega, on nende ainus võimalik sihtpunkt midagi ELi-laadset.



See universalistlik, et mitte öelda messianistlik filosoofia ei olnud ELi orgaaniline osa enne 1989. aastat. Ta on 1989. aasta ja uute liikmete kingitus. Vana, Schumani-ELi vaatepunktist on tegemist käomunaga, sest ühenduse algsed, loomuomased väärtused olid väiksemad, ambitsioonivabad, mittesundivad. Nad olid ühildatavad huvidega ja kehastuvad kõige paremini solidaar­suspõhimõttes, mis ei kohusta kedagi millekski enamaks kui vabatahtlikuks postmodernistlikuks suveräänsuse jagamise eksperimendiks piiratud territooriumil, kus on olemas selleks soodne poliitiline kliima.



Uued liikmed ja 1989 nakatasid ELi kahe tõvega. Üheks on kinnisidee, et õigus paremale elule on olemas kõigil maailma elanikel, ja veendumus, et ELil on moraalne kohus selle eest hea seista.



Teiseks on Westfaali neuroos, ajaloost ajendatud hirm, et Ida-Euroopa riikide iseseisvus on kuidagi odavam kui Lääne-Euroopa riikide oma. Paradoksaalselt tugevdavad Ida-Euroopa liikmesriigid selle neuroosiga seda alget ELis, mille Schumani deklaratsioon tahtis temast järk-järgult üldse eemaldada – riiklikku egoismi. Rahvusliku sõltumatuse loogika, mille tähe all leidis aset 1989. aasta revolutsioon, on ELi jaoks midagi, mille suhtes ühenduse organism on ülimalt allergiline. Selles ongi viimase 20 aasta suurim paradoks. Uute liikmete tõeline ja kestev iseseisvus nõuab tingimusi, millega nad ise ei oska muud peale hakata kui neid murendada. Ilma ELita ei ole stabiilsust Euroopas, ilma stabiilsuseta Euroopas saab Ida-Euroopast taas saatuse mängukann.



Praegu on see paradoks selgemalt välja joonistunud kui kunagi varem 1989. aastast saadik. Uued riigid, kuigi mitte ise otseselt selles süüdi, on oma tulekuga tugevdanud tsentrifugaalseid tendentse ELis. ELi üha lõhenenum välispoliitika on üks selle protsessi tulemusi.



ELi tuleviku küsimus on ühtlasi küsimus disemantsipatsiooni võimalikkusest – küsimus, kas Euroopas viimase saja aasta jooksul õpitut on võimalik unustada. Või, mis hullem, kas sellest on võimalik tahtlikult, meelega loobuda, nagu juhtus 1930. aastail. Meil on õnn elada ottomanisatsiooni heatahtlikus faasis. Nii heatahtlikus, et võimatu tundub uskuda, kui atavistlikud olid peavoolu poliitilised instinktid Lääne-Euroopas veel ainult 20 aastat tagasi.



Ometi kõnelevad arhiivid teist keelt. Eelmisel kuul avalikuks tehtud Briti välisministeeriumi dokumendid 1989. aastast näitavad, kuivõrd tõsiselt kardeti Londonis ja Pariisis siis Saksamaa taasühendamist. Francois Mitterrand, tollane Prantsusmaa president, hoiatas 1990. aasta jaanuaris Thatcherit, et uus Saksamaa võib hakata tagasi tahtma sõjas kaotatud alasid ja «jõuda kaugemale kui Hitler».


Eesti on kogu selles loos midagi veel vähemat kui ettur. Ta pakub peamiselt sotsiaalantropoloogilist huvi ühiskonnana, mis on ELis idariikide seas jõudnud kõige valutumalt mõnes mõttes kõige kaugemale. Kuid meie edul on olnud oma hind.



Tema pandiks on olnud Nõukogude pragmaatilise kogemusega kameeleonlik eliit, kelle haridustase ja tehnokraatlikud võimed on ELi keskkonda sobinud kui rusikas silmaauku, kuid kes pole suutnud läände integreerumise projekti rahva jaoks mõtestada, seletada, legitimeerida. Mis on mingis mõttes paratamatu – veendumusteta kommunistist saab hea bürokraadi, aga mitte veendunud demokraadi või liberaali. Isikukeskses, kuid vähem kui üdini liberaalses Eestis ei olegi see teab mis probleem – seni kuni Euroopa maaletoomine jätkub. Kahju on aga sellest, et Eesti on jäänud Euroopas kaasasõitjaks, kes teab hästi seda, kust tullakse, kuid mitte seda, kuhu ollakse teel.