Raivo Suni, meediaüliõpilane
Eesti Televisioon õigustab privileegi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Avalik-õigusliku ringhäälingu asutamine Euroopas oli 1920. aastatel mõneti paratamatus. Ühelt poolt üritati sellega vältida USA kogemust, kus kümned raadiojaamad ummistasid eetri ja hakkasid üksteist segama. Teisalt oli raadio (hiljem televisiooni) asutamine selle alguspäevadel liialt kallis ja jõukohane ainult üksikutele suurtele kompaniidele, mis võinuksid hakata domineerima avaliku arvamuse üle ning kasutada seda ära oma erahuvides.
Tollased töösturid ja poliitikud üritasid luua organisatsioonilist vormi, mis oleks majandamiselt läbipaistev (s.t ei teeniks ühegi eraettevõtte ega poliitilise rühmituse huve). Sobivaimaks mudeliks peeti avalik-õiguslikku. Avalik-õigusliku ringhäälingu tegevust reguleeris riik - s.t riik otsustas finantseerimise skeemi ja pani paika tegevuspõhimõtted.
Nende põhimõtete järgi pidi avalik-õiguslik ringhääling olema kogu ühiskonna teenistuses: kättesaadav kõigile selle riigi kodanikele, selle sisu pidi olema sõltumatu kõikidest era- ja poliitilistest huvidest ning olema mitmekesine ja suunatud võimalikult paljudele ühiskonnakihtidele.
Selliste põhimõtete järgi toimis avalik-õiguslik ringhääling enamikus Euroopa riikides 1980. aastate alguseni, mil tehnoloogiline areng ja meediapoliitika liberaliseerumine tõid kaasa eraringhäälingu tekke.
Viimane asus võistlema esiteks professionaalide eest. Nende hoidmiseks pidid avalik-õiguslikud meediumid suurendama niigi suureks paisutatud kulusid.
Teiseks olid erakanalid efektiivsemad: nad suutsid väiksema koosseisuga toota suuremas mahus programmi kui avalik-õiguslik ringhääling, mis oli pikast monopoolsusest muutunud seesmiselt laisaks.
Kolmandaks olid erakanalid orienteeritud peamiselt meelelahutusele ja filmidele, tõmmates avalik-õiguslikult meedialt ära suure osa auditooriumist.
Selles seisus esitasid neoliberaalid küsimuse: milleks on vaja sellist meediat, mis neelab maksumaksja raha, kui analoogset teenust võiks vaataja saada erakanalitest ka tasuta.
Säärane küsimuseasetus on muutunud aktuaalseks ka Eestis. Olukorra teeb veelgi keevalisemaks seik, et ringhäälinguseadus annab ETV-le õiguse saada raha lisaks riigieelarvele ka reklaamist.
Siin on aga nüanss, mille diskussioonis osalejad on jätnud kahe silma vahele - avalik-õigusliku ja eraringhäälingu ideoloogiline erinevus.
Eraringhääling jahib vaatajaskonda selleks, et müüa see edasi reklaamiandjaile. Avalik-õiguslik televisioon taotleb ühiskonnateadlikkuse suurendamist tasakaalustatud ja mitmekülgse teabeesituse kaudu. Lisaks sellele peaks avalik-õiguslik meedia võimaldama info- ja kultuurivahetust vähemusgruppide vahel, kes oma väiksuses ei huvita kasumile orienteeritud erakanalit.
Võimalus saada raha nii eelarvest kui reklaamist on ETV privileeg. Kuid see on antud selleks, et ETV täidaks teatud kohustusi ühiskonna ees. Erakanalid võivad samuti keskenduda info-, klassikalise muusika, süvakultuuri- jm saadetele, kuid neil ei ole selleks kohustust.
Erakanalid konkureerivad ETVga küll auditooriumi suuruse, mitte aga mitmekesisuse pärast. Kui võtame näiteks nn prime-timei, siis jäävad erakanalid ETVst maha omaprogrammi osas. Vaadatuimal ajal on ETV programmist umbes 70% kodukootud, Kanal 2 ja TV 3 puhul jääb aga eestimaiste saadete maht enamasti vahemikku 20-25%.
Erinevus ilmneb ka prime-timeil näidatavate zhanrite võrdluses. Kui erakanalid kulutavad umbes kolmveerandi ajast mitmesugustele seriaalidele, näitab ETV faktisaateid (olemuslood, dokumentaalfilmid, probleem- ja kultuurisaated jms), mis uudistega kokku moodustavad umbes 60-65% prime-timeist.
Need arvud lubavad oletada, et ETV õigustab oma privileegi. Ainult et Eesti tingimustes on see privileeg veidi vägivaldne ning paneb erakanalid majanduslikult keerulisse olukorda, võttes neilt osa võimalikest tuludest.
Seega ei peaks Eesti meediadebatid keskenduma sellele, kuidas ETVd erastada või likvideerida. Vaatajate ja ühiskonna huvides oleks ETV-le uue rahastamismudeli leidmine, mis erakanalite huve kahjustamata suudaks hoida ülal Eesti avalik-õiguslikku televisiooni.