Lõpuga või lõputa lugu?

Andri Maimets, Tartu Ülikooli ajakirjandustudeng

Rahvusringhäälingu olmehädadest, lakkamatust rahamurest ja ebakompetentsetest juhtidest ollakse tüdinenud: kemplusest avalik-õigusliku ringhäälingu rahastamise ning selle ümber, mida nad endast kujutavad, võib kuulda kõikjalt.

Ometi on alles nüüd, pärast mitmeaastasi vaidlusi ja reklaamiraha ära- ja ümberjagamisi, jõutud sisulise diskussioonini, mida «avalikult» eetrilt õigupoolest tahta, mille poolest erinevad ETV ja Eesti Raadio erakanalitest ning kuidas peaks sündima programmipoliitiline otsus. Hiljuti Tallinnas toimunud konverents «Avalik-õiguslik ringhääling: kogemus ja perspektiivid» oli selle ilmselgeks tõestuseks.

Mõttetalgud tõid esmakordselt ühise laua taha eri ametid ning põlvkonnad - poliitikuid, era- ning rahvusringhäälingu juhte, tele- ja raadioajakirjanikke, kultuuritegelasi, ülikoolide meediaõppejõude ning -tudengeid. Kuigi kohtumise miinuseks võib lugeda püüet haarata liiga laia teemaderingi, käidi välja olulisi mõtteid, mis ergastaksid arutelu ning aitaksid kujundada rahva televisiooni ning rahva raadio sisu ja mõtet.

Muidugi võib tunduda, et lõputust vatramisest on küllalt. Tõsi on aga see, tsiteerides TÜ ajakirjandusõppejõudu Aune Unti, et avalik-õigusliku ringhäälingu programmi sisu pole mitte definitsiooni, vaid diskussiooni küsimus.

Ei ETVd ega Eesti Raadiot saa võrrelda sarnaste ringhäälingutega Skandinaavias (STV, NRK, DR) või avalik-õigusliku ringhäälingu lipulaevaks peetava BBCga, ent ometi saab nende kogemusi siin toimuvaga kõrvutada. Ka nimetatud maades (rääkimata teistest Ida-Euroopa riikidest) on arutelu maksumaksja rahastatavate kanalite programmide üle pidev: ühiskond areneb ning koos sellega ka pakutavad programmid. Lisaks on kõigis neis vaidlustes midagi ühist - küsimus rahvuskultuuri säilitamisest, kajastamisest ning kujundamisest.

On lühinägelik rääkida rahvusringhäälingu erastamisest, kui on teada, et turumajanduses ei lasu ühelgi kaupmehel kohustust pakkuda tooteid, mis ei müü.

Vaatasin seltskonnaga Mark Soosaare soovitatud dokumentaalportreed mustlaslauljatarist Vera Bilast. Ja seltskonnal hakkas igav. Miks küll? Sest action’it ei olnud. Miski ei plahvatanud, puudusid visuaal-efektid ning maailma ei päästetud. Hollywood, teletupsud ja sõjaprintsess Xena’d on vahvad, ent see ei ole reaalsus. Eraringhääling on oma olemuselt eskapistlik, sest see müüb. Pole vaja mõelda ega mõtestada, sest kõik on sinu eest ära mõeldud - seriaalil on algus ja lõpp, on teemaarendus ja hetk hiljem lahendus.

Ka mitu riigikogulast väitis konverentsil, et «hiinlanna rivikeppi ja muud jubedat» ei tohiks rahvale näidata. Aga kui see ongi osa elust? Kõike ei saagi roosamannasse uputada. Nii ei taandu avalik-õigusliku programmi sisu mõistete hea-halb ja müüb-ei müü vahekorrale, vaid pigem reaalsuse-irreaalsuse teljele. See kriteerium peakski eristama rahvusringhäälingut erakanalitest.

Lisaks ajakirjanduslikule mitmekesisusele ning laiale teemavalikule peaks rahvusringhääling tagama korrektse emakeele säilimise - piisava omatoodangu nõue pole mitte sisseeksinud lauserida seaduses.

Ükski erakanal ei ole kohustatud rahaliste vahendite piiratuse juures tootma kalleid ja vähese auditooriumiga omasaateid, kui märksa odavam on neid sisse osta. Ometi puudub välistoodangul otsene side siinse keele- ja kultuurikeskkonnaga. Loodan südamest, et literaat Toomas Liivi konverentsil peetud ettekanne, milles ta kutsus üles kasutama inglise keelt omavahelise suhtluskeelena ja siinse kultuuri kandjana, oli pigem provotseeriv-irooniline.

Omakeelse programmi tootmine ja säilitamine ning maailmakultuuri tippsaavutuste vahendamine ei saa kunagi anda rahas mõõdetavat kasumit. See on panus miljonirahva kultuurimällu. Ja ühe rahva lool ning meie-identiteedil ei ole hinda. Nii ongi küsimus «rahva ühisaju» sisust ja pidevast värskendamisest üksnes lõputu, mitte aga lõpuga lugu.