Ma ei oska kirjeldada seda, kui kahju mul oli ühest tuttavast noorest naisest, kelle eluskaaslane koos väikese lapsega maha jättis. Mõistan, et inimesed kasvavad lahku, lähevad oma teed, kuid ärajalutamine on kerge vaid vähe aega koosolnutel vabadel, vallatutel ja varatutel. Kurb oli mul seepärast, et lapse isa ei soovinud ema juurde jäänud poisipõnni kasvatamises rahaliselt kaasa lüüa. Kuid just selles vajas üksikema kõige rohkem abi. Ei, lapse isa polnud töötu ega kehvik. Teda lihtsalt ei huvitanud. Hakkamasaamine pidi olema ema asi.