Avalik-õiguslik mõistatus

Ilmar Raag
ETV juhatuse liige, programmitalituse juht

Üks mõistatus käib mööda Eestit ringi. Mis on avalik-õiguslik televisioon? See küsimus sobiks illustreerima kõiki sotsiaalfilosoofia peatükke, kus räägitakse ühiskondliku kokkuleppe suhtelisusest.

Riigis, kus juba on lepitud, et inimesed on erinevad ja Riigikoguski parteisid rohkem kui üks, usutakse sellegipoolest, et meid kõiki suudab ühendada üksainus ja ainuõige avalik-õiguslik sõnum. Mis see on? Naiivsus? Populism?

Hetkeks lätete juurde

Eesti kuulub nende riikide hulka, kus on loodud isegi ministeerium selleks, et teatud kultuurinähtusi edendada. USAs ju teatavasti kultuuriministeeriumi ei ole, veidi kultuuri aga siiski.

Rahvuslik ringhääling Eestis saab oma esimese õigustuse hetkel, mil anname endale aru, et mõjuvaim osa Eesti meediast ei kuulu eestlastele. See ei tähenda, et välismaa omanike eestlastest esindajad ei tahaks «eesti asja» ajada. Küllap nad ajavadki, kuid enamasti ei ole see majanduslikult kasulik.

Nii väljenduvadki majanduslikud huvid ühel hetkel ka teatud tüüpi ideoloogiana. Ka kõige naiivsem inimene ei usu enam erapooletu meedia olemasolu Eestis. Veidi vähem on aru saadud, et vähemalt pool nendest juttudest, mida räägitakse avalik-õiguslikust programmist ja sõnumist, peidavad endas tegelikult soovi ümber jagada Eesti reklaamiraha liikumist.

Eesti kultuuripoliitika riiklikuks otsuseks on sel juhul olnud soov toetada sellist meediasõnumit, mida erakapital majanduslikel kaalutlustel ei tooda. Ainult et ikkagi jääb küsimus, millise sõnumiga on meil tegemist.

Kaks suurt viga

Arutluses nii kaugele jõudnud, tehakse aga tihti suur viga. Tegelikult isegi mitu.

Kõigepealt usutakse, et avalik-õiguslik sõnum peaks olema kui seniilse vanaisa jutt vabariigi asutamisest. Normatiivne, selge moraalse hoiakuga ja nii põrgulikult igav. Just nagu avalik-õiguslik televisioon oleks üks neist linnukestest, mida on endale vaja patriootilise töö raames kirja saada.

Ometi on arenev ja muutuv niihästi meie riik kui ka arusaamine sellest. Järelikult peaks avalik-õiguslik programm olema pigem muutuste keskmes ja osa ühiskonna vastuolude vaidluste protsessist.

Nõus. Teoorias on see nii, kuid praktikas sellega vaevalt nõustutakse. Kui ETV näitab mingit veidigi vastuolulisemat saadet, siis võite kindel olla, et varem või hiljem tulevad pahased reageeringud, kus ei öelda, et saade oli halb. Ei, selle asemel öeldakse, et saade ei ole avalik-õiguslik.

Välja arvatud sotsiaaldemokraatlik tööpartei, on kõik teised eesti erakonnad kaevanud, et eelistatakse nende vastaserakondi. Mõni hea konkurent, kelle jaoks ETV vaadatavus on murettekitavalt kõrge (ikka reklaamiprobleem), nõuab viivitamatult avalik-õigusliku programmi näitamist, pidades selle all silmas eelkõige sellist programmi, mida keegi ei vaataks. Mis on avalik-õiguslik programm?

Vea tegelik põhjus on soov defineerida muutumatut ja ainuõiget avalik-õiguslikku sõnumit, mida kanal peaks riigimantrana päev päeva järel eetrisse laskma.

Avalik-õigusliku televisiooni tegelikuks esmakriteeriumiks on vaatajad ja alles seejärel nende huvidest lähtuv programm. Avalik-õigusliku televisiooni ülesandeks oleks olla ühiskonna tulipunktide keskel, nii et see kajastaks ka kõige dünaamilisemate kodanike vastuolulisi vaateid.

Martin Luther ütles kord, et eelistab piibli lugemise asemel vestlust sõbraga, sest see aitab mõtetes selgusele jõuda. Mõnes mõttes võiks ka avalik-õiguslikku televisiooni võrrelda selle sõbraga, kelle mõtted ei pruugi alati olla tõesed, ent nad vähemalt aitavad diskussioonil liikuda.

Seega peab avalik-õigusliku televisiooni esimeseks kriteeriumiks olema tsiteeritavus ja vaadatavus ning mitte programmid, mida tehakse vaid üksikute tarkpeade linnukese pärast.

Ebaefektiivne riigiettevõte

Teine vastuoluline viga on eelduses, et riigi rahakotil olev ettevõte ei peagi olema efektiivne. Iga eraettevõtte juht teab aksioomina, et töötajaid tuleb motiveerida tulemusjuhtimise kaudu. Millegipärast aga arvavad mõned neist, et riigi ettevõtteid peaks juhtima nii, nagu seda tehti õndsal sotsialismiajal.

Sellisel suhtumisel saab olla kaks seletust: esiteks rahuldatakse nii Eesti riigile vastanduvate tarkpeade soovi riigi saamatuse arvel ironiseerida ja teisalt tähendab ebaefektiivsete riigiettevõtete toetamine sama sektori erafirmade konkurentsieelist.

Prantsusmaa kultuuripoliitikas räägitakse palju, kuidas üksvahe anti teatud teatritele ja filmimeestele riigi raha, ilma et oleks uuritud nende seost publikuga. Tulemuseks olid väga sügavad teosed, mis aga paraku läksid tühjadele saalidele.

Televisioon on veelgi kallim ega tohi mitte mingil juhul oma vaatajaga sidet kaotada. Nii paradoksaalne kui see ka ei ole, peab ka avalik-õiguslik kanal olema veidi sõltuv reklaamist. Sellisel juhul ei unustata oma vaatajat mitte mingil juhul.

Praegu, mil televisioon sõltub ainult fikseeritud riigitoetusest, kaob tal tegelik motivatsioon ennast vaatajaga suhestada. Selle lihtsa tõe eiramine tähendab, et mõni inimene ei ole Eesti 50 sotsialismiaastast mingit õppust võtnud.

Kui selle peale küsitaks, kas avalik-õiguslik televisioon ei lähe siis ainult kõige madalama nõudlusega seepide näitamise teed, siis võib vastu seada seadustatud nõuded ETV programmile. Sel viisil näitab ETV alati kindlal hulgal omasaateid, mille hulgas on niihästi kultuuri-, haridus- kui ka religioonisaated jne.

Teiste sõnadega peab avalik-õiguslik kanal juba fikseeritud programminõuete juures ometi püüdlema suurima võimaliku vaatajaskonna poole.

On üksikuid, kes nimetavad seda reklaamifaktori olemasolu ebanormaalseks. Sel juhul võiks Euroopa Liitu minnes alustuseks teatada, et näiteks Prantsusmaa ja Itaalia koos kuulsa RAIga esindavad anomaaliaid avalik-õigusliku ringhäälingu mõtestamisel. Jutt sellest, et reklaam Eesti avalik-õiguslikus meedias on ainulaadne väärnähtus õiglases Euroopas ei pea muidugi mingit vett. Ärge uskuge neid valeprohveteid.

Eesti riigil on võimalik valida, kas pidada prioriteediks eraettevõtluse täiesti võrdset konkurentsi absoluutse liberalismi tingimustes või soosida teatud sõnumite selget esindatust meedias.

Me kõik nägime, mis juhtus, kui usuti, et ebaefektiivsete kolhooside asemel tagavad Eesti põllumajanduse õitsengu üksiktalud. Kui Tallinnfilm suretati välja, et väikefirmad saaksid lugematuid filme vorpida, oli tulemuseks Eesti filmiajaloo seni suurim langus. Kui…

P.S. Eelnev ei tähenda, nagu esindaks tänane ETV ideaali. Jutt on siiski eesmärkide seadmisest.