Mihkel Mutt: armastus pole valge

Mihkel Mutt Foto: Peeter Langovits

Kolumnist Mihkel Mutt võrdleb koalitsiooni Tallinnas vaesunud aadlidaami ja rikka tõusiku abieluga. Ent ta küsib ka, mida muud pidanuks sotsid siis tegema.

Ei mäletagi, millal oleks mõni sisepoliitiline sündmus (välja arvatud muidugi valimised) nii pikalt kõma tekitanud kui äsjane Tallinna võimuliidu sünd. Lausa koomiliseks kiskus, kuidas õhtust õhtusse pinnisid reporterid Peeter Kreitzbergi ühtede ja samade küsimustega, saades täpselt samu vastuseid: «Veel ei ole, aga tuleb, tuleb…»

See kõma ei olnud proportsionaal­ne kahe erakonna võimaliku koostööga kohalikus omavalitsuses, olgugi tegu pealinnaga. Paratamatult jäi mulje, et siin sepitseti midagi suuremat, tuleviku tarbeks.

Kui jätta kõrvale viigilehed, siis kõige üldisemalt toimus tehing. Järgnev paralleel on anakronistlik, aga natuke see siiski ilmestab asja. Niisiis: vaesunud aadlidaam jätab seisuslikud eelarvamused ning abiellub rikka tõusikuga. Sel puhul saab üks suguvõssa siniverd, teine varandust ja sellega koos reaalset võimu.

Sotside «kaubaks» oli nende senine suhteliselt hea maine. Tänu oma kuulumisele «valgete erakondade» hulka lisavad nad legitiimsust ka partnerile, teisendades tollegi värvi. Nii loodab vähemalt vastaspool. Savisaar ise reetis kaamera ees, kuivõrd see talle tähtis on. Müüt «valgetest erakondadest» olevat lõhutud, teatas ta.

Võidurõõm oli päris suur. Ei ole teised paremad midagi. Jah, inimene armastab õiglase langemist ja tema häbi, meeldib teda enda tasemele tõmmata. («Õiglane» pole poliitpartei kohta muidugi täielikult asjakohane sõna.)

Veel ütles Savisaar, et esmakordselt olevat Eestis ühinetud maailmavaatelistel alustel. See nüüd küll tõele ei vasta. Koguni kaks parteid on küllalt suurel määral just ühisosa tõttu liitunud (Isamaaliit ja Res Publica). Ja praegusel riigikogu koalitsioonil on ka kindlasti ühisosa. Muidugi pidas Savisaar silmas seda, et koalitsioon loodi üle senise n-ö mainelise eraldusjoone. 

Kui edukas see abielu võib olla? Keskerakond pääseb osaliselt demoniseerimisest, katsugu keegi edaspidi üksnes temale näpuga näidata. Aga ilmselt pole see Keskerakonnale eriti tähtis, sai ju siiani selletagi hakkama. Tähtsam on, et Keskerakond demonstreerib nüüd, et on võimeline koostööks ka tipptasemel (mujal omavalitsustes on see ammu igapäevane nähtus).

Sotsid saavad vastu võimaluse tulla välja seina äärest, kuhu nad on parteitantsuõhtul istuma jäetud. Nad tahavad end kallilt müüa, nende tants maksab palju. Ent tõepoolest, mida nad pidanuksid tegema? Mida siis õieti vaatlejad-kaunishinged neilt nõuavad? Kui sotsid on mestis IRLi ja parempoolsetega, siis hurjutatakse neid härrassotsideks, ja õigusega.

Kui nad on koos ilmavaateliselt kindlasti neile lähemal oleva Keskerakonnaga (kõige tähtsam ühendaja või eraldaja on ikkagi maksupoliitika, eelkõige astmeline tulumaks), siis saavad nad hurjutada, et ei hoia «valgete» mundriau. Sotsid peaksid olema nagu töölispoiss, kes käib üksinda kuuri all golfipükstes ja kepiga ringi…

Eesti lähiminevikku arvestades ei ole võimalik, et parembloki ja populistliku rämedavõitu suurerakonna vahel tõuseks tegijaks n-ö korralik suhteliselt väike vasakpoolne erakond.

Läbirääkimiste põhiliseks pingestajaks polnud ilmselt «mis», vaid just «kuidas». Mitte majandus, vaid demokraatia, tavad, läbipaistvus, stiil üldisemalt. Millegipärast oletan, et sellest kõigest räägiti Poska majas eufemistlikult, läbi lillede, ei saanud ju üks pool teisele otse öelda, et «jätke see omade jopede stiil». Ja see jääb elektrina võimuliitu säristama veel vähemalt natukeseks ajaks.

Aga vaevalt suudavad sotsid korruptsiooni ohjeldada. Mida tuul müürile teeb? Jüri Pihl meenutab veidi ühes Kafka romaanis irratsionaalsesse lossi läinud maamõõtjat, kes tahab seal selgust leida. Või kas ikka meenutab? Ülesanne on nii lootusetu ja jõud algusest peale nii ebavõrdsed, et tekib kiuslik küsimus, kas polnud sotside donkihotlik ristiretk algusest peale pelk eneseõigustus võimule saamiseks.

Loomulikult paneb vastne liit mitmed sotsid ahastama. Nende hulgas on ju kõrgenenud õiglustundega inimesi. Aga poliitika on julm. Niisugused inimesed peavad nüüd endasse vaatama: kas neile on tähtsam «mis» või «kuidas»? Kui ideed, st ühiskondliku rikkuse jaotamise üldprintsiip, siis peavad nad rämeduse ja halvad kombed alla neelama. Kui tähtsam on korrektsus, läbipaistvus jt head poliitilised tavad, siis nad peaksid mõne teise erakonnaga liituma.

Mõlemat praegu ei saa.

Öelgem ka ausalt: aated on üks asi, tegelikkus paraku teine. Kõik need hirmutamised, jutud sotside võimalikust maine kaotusest jne on siiski vaid maksimaalselt paari aastaga piirduv ajakirjanduse päevakajaline teema. Kunagisi sirgeselgseid, kes mängust kõrvale astuvad, ähvardab oht (kui nad ei teosta end mõnel teisel alal) vinduda vähehaaval susijateks või siis kunagiste kuulsuste sarnasteks, keda publik tänaval enam ära ei tunne. Niisugune valik on ebameeldiv ja mõnele loomusele vastuvõetamatu, aga see kuulub (poliitika)ellu.

P. S. Meie poliitilist kultuuri iseloomustab erakondade sees toimuva debati vähene avalikkus. Võimalik, et see johtub nende väiksusest, niigi pisike seltskond tunneb alateadlikku hirmu hoopis mureneda. Sestap serveeritakse end avalikkusele kiivalt kui monoliitset tervikut. Ühtaegu võib see olla rudiment minevikust, mil parteisisene opositsioon oli ülipaha asi. Nii imbubki üksnes ajakirjanike varjatud allikate kaudu lugejateni infot ühe või teise erakonna sees toimuvatest debattidest. Võiksime aga teada «tiibade» olemasolust ka oma erakondades – analoogiliselt näiteks USA demokraatliku või vabariikliku partei omaga.