Praeguseks neli kuud kehtinud uus haigushüvitiste maksmise kord on jätnud selgelt oma jälje inimeste käitumisele. Võrreldes läinud aasta sama perioodiga on haiguslehtede arv vähenenud 57 protsenti.


Riik on sellega kokku hoidnud üle 133 miljoni krooni. Kuid kas see on kokkuhoid, mille üle tasuks rõõmustada?



On ju selge, et haiguslehtede järsk vähenemine ei tähenda seda, et inimeste tervis oleks hüppeliselt paranenud, haigestumiste arv vähenenud ja need juhud, kui suuremate spordivõistluste ajal haigestunute hulga kasvu võis täheldada, hoopis lakanud.



Põhjus on muus. Ehkki haigekassa esindaja leiab, et peamine muutus puudutab haiguslehtede liiga kergekäelise küsimise-andmise lõppemist, võib muutuse taga näha ometi ka teisi põhjuseid. Selleks tuleb arvesse võtta aastaga muutunud olukorda nii töövõtjate kui tööandjate jaoks.



Tööandjate jaoks tähendas uus kord kohustust maksta ise haigushüvitist töötaja haigestumise neljandast päevast kuni kaheksanda päevani. See tähendab firmale võrreldes varasemaga rohkem kulutusi. Raha loeb aga firmaomanik praegu rohkem kui kunagi varem. Haigestumist tajub töötaja kui temale tehtavad kulutuste suurenemist, mis justkui tema positsiooni tööandja silmis kahjustab.



Lisaks tööandja survele, mis koondamishirmus töötajale sugugi ükskõik ei ole, on vähenenud ka summa, millega töötaja haigeks jäämise korral arvestada saab. Ajal, mil vähendatud palkade tõttu arvete maksmine niigi järjest valusamalt õlgadele rõhub, ei saa paljud inimesed endale haige olemist lihtsalt enam lubada. Nii jäävad inimesed koju, haiguslehele põdema vaid äärmisel juhul, kui muud moodi enam kuidagi ei saa.



Millised tagajärjed on sel rahva tervisele pikemas plaanis, seda võib juba praegu oletada. Vaevalt et püstijalu ja tööl põetud viirushaigus või angiin – raskematest haigustest rääkimata – annaks pikemas plaanis tulemuseks tervisest pakatavad eestimaalased, kelle najal riiki ehitada või iivet suurendada.



Nüüd on küll kasutu meenutada, et just sellise olukorra tekkimist ennustas Postimees oma juhtkirjas enne uue haigushüvitise maksmise korra kehtestamist.



Praegust võiks võrrelda sellega, kui kokkuhoidu taga ajades kaotataks või muudetaks tasuliseks tuletõrje väljakutse – raha jääks alles, kuid suitsevaid ahervaremeid ei jõuaks keegi kokku lugeda.



Ei pea olema hiromant, et ette näha – kokkuvõttes läheb olukorra parandamine hiljem ühiskonnale palju kallimaks kui kokkuhoid, mida uue haigushüvitise maksmise korraga saavutada sooviti.