Mõnede lahetaguste kommentaatorite (Sami Lotila) või isemõtlejate (Johan Bäckman) innukas eksponeerimine eestikeelses meedias jätab mulje, nagu pretendeeriksid Põhjala velled lakkamatult eestlaste õpetamisele ja sõitlemisele.
Rein Veidemann: Soome lepitab
5. november 2009, 23:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pabermeedia võitluses ellujäämise nimel läheb käiku madalaima keskmise huvi (human interest) ja skandaalsuse printsiip, millele riputatakse ette nn provokatiivse sõnavabaduse viigileht. Pole siis imestada, et intellektuaalsus (mõistmisele suunatus) kipub taanduma ka Soome-Eesti suhteid puudutavates aruteludes, kus mõttevahetust asendab sageli sõnavahetus.
Õnneks on ka vastupidiseid näiteid, kus soomlased, kes 20. sajandil on läbi käinud nii valusaid arme jätnud kodusõja kadalipu kui ka sõdinud venelastega, kaotanud suure tüki muinasloolisest ruumist, tunnistades «reaalpoliitika» paradokse ning õõvu, on ometi suutnud üle olla saatusest. Seesugusest ajalooga hakkama saamise mõttemustrist on kantud ka mitme Eestile ja eestlastele kaasatundva soome õpetlase ja publitsisti Eesti-käsitlused.
Neist silmapaistvaim on kahtlemata Jyväskylä ülikooli üldajaloo professor, 1990ndate keskel Eestis Soome instituuti juhatanud Seppo Zetterberg, kellelt ilmus äsja Tänapäeva kirjastuse vahendusel «Eesti ajalugu». See on tõepoolest tänini kõige mahukam ülevaade Eesti ajaloost alates kõige vanemast ajast kuni tänapäevani.
Lugesin seda titaanlikku ühemeheajalugu kaks aastat tagasi soome keeles ja rõhutasin siis raamatut arvustades – ning teen seda nüüdki – just selle metodoloogilise lähenemisviisi erinevust, võrreldes meil tavaks saanud rahvusromantilise lähenemisega ajaloole. Zetterbergi vaatenurga võtab tabavalt kokku juba raamatu pühendus – see on omistatud neile, kes on suutnud kanda oma ajalugu. Kanda suutmises, ajalooga hakkama saamises peitubki lepitus.
Selleks et millegagi leppida, tuleb ära tunda «paratamatus juhuste sajus», kui siin tsiteerida Paul-Eerik Rummo luuletsüklit «Saatja aadress», tuleb püüda mõista võimaliku ja võimatu vahelist «mängu». Zetterbergi «Eesti ajaloost» koorub – vaatamata selle akadeemilisele asjalikkusele – välja imetlus selle üle, kuidas eestlased ajaloo loogika kohaselt võimatu siiski võimalikuks on teinud, teisalt aga oma isepäisuses või lühinägelikkuses mõnedki nähtavad võimalused kasutamata on jätnud.
Niisiis, Soome poolt näikse oodatavat eesti ajaloolastelt ja avaliku arvamuse kujundajatelt selle mõistmist, et ajalugu pole ainult võitluste jada, vaid et see on ka document humain, inimkaotuste ja kannatuste, aga teisalt ka ülevate eneseteostuste ja kestmist teenivate pingutuste entsüklopeedia.