Kuidas edasi? Siin Tallinnas

Mait Arvisto
Tallinna Pedagoogikaülikooli rektor

Tallinna kõrgkoolide võrgu korrastamiseks moodustatud komisjon fikseeris enne jõule seisukoha, et tehnikaülikooli (TTÜ) ja pedagoogikaülikooli (TPÜ) võiks võrdsetel alustel kokku panna. Liidetavad ise jäid eriarvamusele ja seda mitte ülikoolihariduse edendamise vajalikkuse suhtes, vaid üldsuuna ja identiteedi hägustumise mõttes.

Tehnikaülikoolil on oma kindel nishsh ja seal antav õpetus kattub vaid ühe eriala lõikes (haldusjuhtimine) pedagoogikaülikooli omaga ning seegi eriala sai algusest peale üheskoos TEMPUS programmi raames välja töötatud. TPÜ on õpetajakoolituse kõrval arendanud just humanitaarse üldsuunitlusega teadusi, kaasa arvatud keskkonda ja elavat loodust käsitlevad loodusteadused.

Sotsiaalteaduskond, kus erialadeks on psühholoogia, sotsioloogia, sotsiaaltöö, haldusjuhtimine, reklaam ja meedia, infoteadused, ühiskonnaõpetus, on kasvanud ülikooli suurimaks (1400 üliõpilast), keeleteaduskonnas antakse filoloogilist ülikooliharidust kõigis meile olulistes keelerühmades ja õppida saab ühtekokku 17 võõrkeelt.

Kultuuriteaduskond on oma traditsiooniliste elukutsete kõrval ellu saatnud edukalt toime tulevaid telerezhissööre, kehakultuuriteaduskond rekreatsioonikorraldajaid, matemaatika-loodusteaduskond koolitab õpetajate kõrval infotehnolooge (infojuhte), keskkonnaspetsialiste jne.

Õpetajakoolitusest

Sotsiaal- ja infoteaduste areng on heaks baasiks ka õpetajakoolituse kaasajastamisel, mille uus programm on rakendamisel ja mis põhineb tänapäevasel kasvatusteadusel. Endise pedagoogika üks hädadest oli kahtlemata tema teatud isoleerumine ja teaduslik väheveenvus. Märkigem, et praegu on TPÜ juures ka neli teadusasutust - rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute, ökoloogia, demograafia ja haridusuuringute instituudid. See kõik kokku moodustab juba teovõimsa «inimteaduste» kompleksi ning ei kattu TTÜs tehtavaga.

Arendades tänast TPÜd sotsiaal-humanitaarse põhikallakuga ülikoolina (ka tänast nime muutes), võiks põhipartnerite või esmaliitujatena näha veel Eesti Keele Instituuti, ajalooinstituuti, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskust, humanitaarinstituuti, samuti Tallinna Pedagoogilist Seminari.

Kuna ka kraadide kaitsmine on TPÜs hoogu sisse saamas (2000. aastal 74 magistrit ja 9 doktorit) ja tänaseks 54 õppekava akrediteeritud, saaks ühe päris korraliku umbes seitsmetuhandelise üliõpilaskonnaga ülikooli ka eraldi, mis pealinna tingimustes oleks paindlik, infotehnoloogiline, aldis uutele erialadele ning tasakaalustaks ka äri-, tööstus- ja meelelahutuslinna ennast. See areng aga ongi, mida peljatakse. Ilmaaegu ja Eesti tervikhuve kahjustavalt.

Praeguse asjade seisu juures pole vaja ilmtingimata liituda, sest ka majanduslikku kokkuhoidu on raske näha. Esiteks on teaduskonnad ja õppesuunad niivõrd erinevad, et neid ei anna n-ö kokku panna, ning teiseks on personali arvukust niivõrd minimeeritud, vähemalt TPÜs, et koondada poleks sisuliselt kedagi, sest suured omaette töölõigud vajavad katmist niikuinii.

Ülikoolid paiknevad erinevates linnaosades. Mõistlik oleks aga pealinnas ülikoolidevahelist ühist infrastruktuuri luua - edendada ja hallata akadeemilist raamatukogu, kujundada üliõpilaslinnakuid (ka kiiresti kasvava välisvahetuse tarvis), leida üliõpilasmaja, luua innovatiivseid ja kompleksseid kompetentsikeskusi jms, kus üheks partneriks oleks ka Tallinna linn. Viimase unikaalsus ülikoolidest kõrvale hoidmise mõttes hakkab üha enam silma paistma.

TTÜ ja TPÜ vaheline laiapõhjaline koostööleping näeb veel ette koostööd projektide tegemisel rahvusvahelist turgu silmas pidavalt, õppejõudude ja üliõpilaste vahetust, infrastruktuuri ühiskasutust, kirjastustegevuse korraldamist jms. Seega on olemas loomulik integratsioonitee, mis võiks haarata ka teisi Tallinna avalik-õiguslikke, samuti eraülikoole.

Ministeerium kiirustab

Haridusministeerium kiirustab ja see pole ilmselt seespidine idee. Punase rätikuna mõjub Tallinna Ülikooli nimetuse väljakäimine, mille vastuargumendina mainitakse isegi, et siis peaks ju juura ja meditsiin ka olema?!

Huvitav, miks silmapaistva ülikoolivõrguga Soome endale omal ajal sellist laadi takistusi ei püstitanud, kui linnade nimedega (Jyväskylä, Oulu, Kuopio jt) ja meist palju väiksemaid ülikoole rajas. Ju oldi targemad, ja seda ka nn dubleerivate erialade käsitlemisel. Tallinna Ülikool, otseses või kaudsemas mõttes (võrgustikuna), peab pealinna koondunud ressurssi arvestavalt saama välja arendatud ning lõppkokkuvõttes võidaks sellest Tartugi.

Algul mainitud komisjoni töö käigus püüti näidata kohatist õppejõudude ressursi nappust mõnes ainevaldkonnas, kuid eks siis ongi vaja kontsentreeruda sedalaadi ressursi suurendamisele (doktoritöö-dele, õppejõudude koolitusele välismaal, välisõppejõudude abile jms), mitte aga paisata turule doktoreid järjest enam nendel aladel, kus neid juba pikka aega massiliselt toodetud.

Seega tuleks Tallinna ülikoolihariduse asju ajada hoopis analüüsivamalt, arenguvõimalusi ja -vajadusi silmas pidavalt, mitte kiirustades ja rappides. Tähelepanelikul lugejal pole raske läbi näha, et selle rappimise objektiks on suuresti võetud (arvake, kelle initsiatiivil?) jõudsalt kosunud Tallinna Pedagoogikaülikool, mis musta stsenaariumi kohaselt killustuks tehnikaülikooli ja eraülikoolide vahel, ning veel ei teata päris täpselt, mis õpetajakoolitusega peale hakata, sest üle 80% ülikooliharidusega õpetajaist tuleb meilt.

Igatahes Tartu Ülikool forsseerib õpetajakoolitust ja suurendab vastavat riigitellimust. Kui seda kõike saab nimetada ülikooliruumi korrastamiseks, siis kuhu jäävad kvaliteet, adekvaatsus, efektiivsus, õiglusest rääkimata.

Pedagoogikaülikooli nõukogu otsus ja tulevase arengukava projekt näevad ette ülikooli arengut sotsiaal-humanitaarse põhikallakuga ülikoolina ning ei välista ülekasvamist Tallinna Ülikooliks. Tehnoloogiaülikooli alla me ei mahu, isegi siis, kui «sciences» lisatakse ning õigem oleks vist lasta integratsiooni üle otsustada TTÜ-l ja TPÜ-l endil.