Heljo Pikhof
sotsiaalministri nõunik, Mõõdukate naiskogu Kadri president
Jäigad soomallid hävitavad isiksust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sotsiaalministeeriumis on valmis saanud ja kooskõlastamiseks laiali saadetud soolise võrdõiguslikkuse seaduse eelnõu, mis esmakordselt defineerib Eestis valdkonna põhimõisted, keelab otsese ja tõkestab kaudse diskrimineerimise.
Kui seadus Riigikogus vastu võetakse, peaks see jõustuma 1. jaanuaril 2002.
Ent ühestki seadusest ja selle nõudmistest, järelevalvest, ombudsmanist ega valitsuse nõukogust ei ole suurt kasu, kui ühiskond tervikuna ei vaevu muutma aastakümnetega (või isegi -sadadega?) kivistunud arusaamu soorollidest.
Tänapäeva Eestis ei tee me paljusid diskrimineerimise ilminguid märkamagi, sest oleme nendega harjunud ja peame neid paratamatuks.
15-aastaste koolitüdrukute seas paar aastat tagasi läbi viidud küsitluse järgi on tüüpilise mehe lühiportree seesugune: noor ärimees, sõidab oma autoga ja laiab mobiiliga, tark, tugev, töökas, tal on kõvasti tahtejõudu ning ta käib ööklubides naisi jahtimas.
Noor naine on aga pikkade juustega ja oskab rõivaid valida, on seksikas ja käib aeroobikatrennis.
Vanemas eas on ta hea pereema, otse loomulikult (!) on ta peamiseks tegevuseks kodutööd ning kuigi harrastusteks jääb vähe aega, nokitseb ta aias ja teeb käsitööd.
Seesuguseid mõttemalle võimendavad iga hinna eest edule orienteeritud väärtused, tihtilugu hollywoodilikud stereotüübid.
Nõnda siis näljutavad ja vintsutavad sajad tüdrukud end haigeks - ent Carmen Kassi ei saa neist ometi. Sajad noored mehed piitsutavad end tagant hingetõmbepausi lubamata, aga panga tippjuhiks ei jõua nad ometi.
Mõttetud mallid hävitavad isiksust: keegi meist pole sündinud supermaniks ega barbiks. Iga inimene on omamoodi, kordumatu, ja just seeläbi väärtuslik. Eesti-suguses väikeriigis pole ainsatki inimest ülearu, et ta tükkis teostamatute unelmatega aia taha visata.
Karjäärinaine pole halvem ega parem kui koduperenaine. Ka meditsiiniõena töötav või last kodus kasvatav mees võib olla igati mehelik.
Vastutus kodu ja pere ees on mõlema sugupoole kanda. Neid demokraatlikke aabitsatõdesid tuleks õpetada juba koolipingist peale. Millal siis veel, kui mitte noores eas kujunevad välja elu põhihoiakud.
Võrdõiguslikkusega seoses on rohkem räägitud sellest, et oleme oma tööturu põhjendamatult jaganud nn naiste- ja meestealadeks. Kuigi meie naiste haridustase on meeste omast kõrgem, ei kasutata naiste oskusi ära: meil on häbemata vähe naispoliitikuid ja -juhte.
Palju on räägitud sellestki, et Eesti meeste keskmine töötasu on 37 protsenti kõrgem kui naistel. Et naised ei julge küsida sama palju palka kui mehed, aga teevad pahatihti tööd ka meeste eest, sest nad on lihtsalt harjunud olema «kenad».
Jah, see on tänane reaalsus, kuid võrdsete õiguste tagamine ei saa mingil juhul olla ühesuunaline, et võtame meestelt õigusi vähemaks ja anname naistele juurde.
Lõpuks on aeg aru saada, et nn pehmed väärtused - pere- ja lähisuhted - on ühtmoodi nii naiste kui meeste pärisosa. Mehed ei nuta - see on üks moodsa aja kümnest käsust, mille toel on põlvkondade kaupa poegi üles kasvatatud.
Kui mehed annaksid oma tunnetele voli ja nutaksid või räägiksid end aeg-ajaltki tühjaks, ei põleks nad nii kiiresti läbi.
Noored mehed ei variseks parimas tööeas kokku, jõudmatagi luua peret ja saada isaks. Ega paneks nii sagedasti kätte enda külge.
Meeste lühike eluiga on tingitud eelkõige pseudoväärtustest, et mees peab domineerima ja olema edukas. Ometi oleks meie kõigi elu palju parem, kui mees ei peidaks hellust agressiivsuse taha.
Kuigi võrdõiguslikkuse edendamine on ühiskonnas üsna uudne arutlusaine, pole olukord lootusetu.
Veel suvel, kui parlamendis arutati vabariigi valitsuse seaduse täiendamist ja otsustati sarnaselt teiste riikidega panna sotsiaalministeerium tegelema võrdõiguslikkuse poliitikaga, taandas nii mõnigi rahvaasemik selle suundumusele, et «tahame panna kõik pükstes käima ega taha enam lapsi sünnitada».
Pool aastat hiljem on mehed ise algatanud meesliikumise, et ümber hinnata meesideaal. Hakkame teadvustama, et isaksolemine on mehelike väärtuste esiotsas.