Virgo Haan

FOTO: Pm

Fotograaf ja fotoõpiku autor Virgo Haan küsib, kuidas ületada lõhet kahe maailma, digitaalse fototöötluse loodud ilustatuse ja tegelikkuse vahel.

Esialgne foto – modellile ei ole tehtud eelnevalt jumestust ega fotole hiljem digitaalset järeltöötlust.

FOTO: .

Esialgne foto – hiljem digitaalselt töödeldud.

FOTO: .

Lea Liitmaa

FOTO: .

Külmad tuuled on puhumas fotograafiamaailmas: piltide töötlemine on üha rohkemate ja mõjuvõimsamate inimeste meelest kurja juur, miks teismelistel on söömishäired ja väärastunud ootused iseenda ja teiste suhtes.



Lahendused on karmid, töödeldud pildid saavad külge häbimärgi ja kõrvalehiilijaid ootavad karmid rahatrahvid, raskematel juhtudel ka vanglakaristus. Kas tulevikus ilutsevad meie ajakirjades, reklaamidel ja kunstpiltidel tavalised ilustamata inimesed? Prantsusmaal ja Inglismaal astutakse väga konkreetseid samme vastava seaduse vastuvõtuks. Prantsuse konservatiivide parlamendisaadik Valerie Boyer tutvustas septembris parlamendi komiteele seaduse kava, mille järgi saaksid kõik retušeeritud inimestega fotod reklaamidel, uudistes, pakenditel, kunstfotodel jne külge märke «Foto on retušeeritud, et muuta isiku füüsilist väljanägemist».



Trahv seadusest kõrvalehoidmise eest oleks alates 600 000 kroonist kuni poole kampaania maksumuseni. Seadus on välja töötatud kartusest, et retušeeritud pildid panevad inimesed uskuma reaalsusesse, mida tegelikult ei eksisteeri, ja et neil on oht avaldada kahjulikku mõju noorukitele.



Seadust toetab juba 50 parlamendisaadikut ja nad loodavad juba lähiajal selle hääletusele panna.



Probleem, millele nende karmide vahenditega piiri tahetakse panna, on väga tõsine. 1–3 protsenti prantsuse naistest on anorektikud, 5 protsenti on buliimikud ja 11 protsenti kannatab sunnitud söömishäirete all. Uuringud näitavad, et toitumishäired kasvavad just seal, kus väärtustatakse ja imetletakse kõhnust.



Valerie Boyer on öelnud, et digitaalne fototöötlus loob justkui kaks paralleelset maailma: üks, kus reklaamides ja fotodel on kõik nii kaunis, kõhn ja väljapeetud, mida kõik imetlevad, ning kohe seal kõrval meie igapäevareaalsus oma ebatäiuslikkuse, normaalsuse ja frustratsiooniga, et me ei saa olla sellised nagu need ideaalse maailma inimesed, keda tegelikult ei eksisteerigi. Uuel seadusel on palju pooldajaid, kuid samas on paljud spetsialistid väga skeptilised, kas plaanitavad vahendid viivad ikka loodetud eesmärgini.



Arvan, et seaduse peamiseks probleemiks on väga ühekülgne lähenemine meediale ja muidugi ka fotograafiale. Eeldatakse, et kõik reaalsust moonutavad tegurid pärinevad fotograafiast ja need vahendid on kättesaadavad ainult digitaalse fotograafia tarkvaras (tihtipeale süüdistataks neist just ühte konkreetset Adobe Photoshop’i). Seega loodetakse, et piisab, kui reguleerida fotograafiat ja vastava tarkvara kasutust, siis suudetaks reguleerida ja piirata ka reaalsuse moonutamist meedias.



Oletades, et kõiges on tõesti süüdi fotograafia, võiks lahti kirjutada selle valdkonna erinevad etapid: ettevalmistus – kavandite loomine; modellide valik; lokatsiooni valik; lokatsiooni ja modelli stilistika.



Tööprotsess – keskkonna loomine; jumestus; grimm; soeng; valguse paigutus; pildistamine.



Digitaalne järeltöötlus – modelli ja lokatsiooni digitaalne kohendamine, kokku kleepimine; detailide lisamine; 3D lisamine.



Olukorras, kus me n-ö keelaksime ära viimase, digitaalse järeltöötluse, liiguksid seal tehtavad parandused varasematesse tööetappidesse. Siit omakorda tekib küsimus, kas ettevalmistus- ja tööprotsess suudavad asendada digitaalset järeltöötlust.



Mina julgen omast kogemusest öelda, et suudavad. Säästmaks teid kümnetest lehekülgedest tehnilistest detailidest, toon teile lihtsa näite tavapärasest portreepildistamisest.



Miks kasutatakse tänapäeval digitaalset järeltöötlust? Peamiseks põhjuseks on muidugi hind, sest paljudel juhtudel võib järeltöötlus olla kuni mitu kordi odavam kui asjade (grimm, võtteplats) reaalne loomine. Hinna erinevus on võrdeline pildi keerukusega. Seega on siinkirjutaja suurimaks hirmuks, et sellest seadusest tulenevalt ei parane mitte noorte enesehinnang ja söömisharjumused, vaid muutub pildistamise tööprotsess, peatub digitaalse järeltöötluse areng ja pildistamine muutub paljudele ettevõtetele ja inimestele kättesaamatuks luksuseks.



Võib-olla oleks lahenduseks, kui kasutada repressioonide asemel hoopis motivatsiooni. Eeskujuks võiksid olla kaks väga huvitavat organisatsiooni: Dogme 95 ja Euroopa Ühendus oma ökomärgisega.1995. aastal asutati Taanis Dogme 95 liikumine, mille eesmärgiks oli puhastada filmid liigsetest efektidest. Selleks kirjutati kümnest punktist koosnev reeglite nimekiri, millest osa võtvad režissöörid pidid kinni pidama.



Liikumine oli täiesti vabatahtlik ja riiklikult reguleerimata, vaatamata sellele sai kogu liikumine Euroopas väga populaarseks ja sealt kasvasid välja sellised tuntud režissöörid nagu Thomas Vinterberg, Lars Von Trier, Søren Kragh-Jacobsen, Kristian Levring, Jean-Marc Barr, Anthony Dod Mantle, Paprika Steen, Harmony Korine.



1992. aastal kasutusele võetud, lillekest kujutav EÜ ökomärgis tähistab ainulaadset sertifitseerimiskava, mille eesmärk on aidata Euroopa tarbijatel eristada rohelisemaid ehk keskkonnasõbralikumaid tooteid ja teenuseid (v.a toiduained ja ravimid).



Dogme 95 ja ökomärgistuse ristamisel saaksime vabatahtlikkuse alusel töötava sertifitseerimisorganisatsiooni. Organisatsiooni eesmärgiks peaks olema vastutustundliku visuaalmeedia populariseerimine ja toetamine. Selle tegutsemise alusdokumendiks võiks olla reeglite kogum, mis määrab, millised visuaalsed teosed on vastava märgistuse väärilised. Reeglid peaksid olema abiks loojatele tööde kavandamisel ja teostamisel ning hiljem kriteeriumiks märgise kasutusloa saamisel või vastupidi. Organisatsiooni vabatahtlikkus säilitaks digitaal­se produktsiooni arengu, kuid samas toetaks ja populariseeriks vastutustundliku meedia teket.



Kutsuksin teemast huvituvaid inimesi ja ettevõtteid koostööle, et välja töötada kõiki meediavaldkondi hõlmavad reeglid ja organisatsiooni, mis suudaks kogu ettevõtmist reklaamida ja hallata. Oodatud on kõik teemast huvitatud, eriti aga kunstiteadlased,


semiootikud, fotograafia- ja filmispetsialistid, jumestuskunstnikud, poliitikud, sotsiaalteadlased, meediaspetsialistid, psühholoogid ja projektijuhid. Huvilised saavad saata oma nägemuse loodavast organi­satsioonist aadressil:


info@must­kou.ee