Juhtkiri: sapikoalitsioon

Tallinn väärib palju paremat

Savisaare-Pihli (SaPi) koalitsioonilepe ei saanud sadat päeva armuaega. Kaugel sellest. Seda käepigistust asuti avalikkuses materdama juba enne, kui esimene sisuline rida eile allkirjastatud dokumendist läbirääkimiste laua taga paberile sai.

Ründajaiks ei olnud ainult skeptilised ajakirjanikud ja kuri opositsioon. Sappi pritsisid ka mõned arvamusliidritest valijad ja sotside erakonnakaaslasedki. See viimane on võrdlemisi pretsedenditu isegi Eesti noores poliitilises kultuuris.

Uue võimuliidu jõuvahekord volikogus on 5,5:1. Kuid kava Tallinna valitsemiseks on Savisaare partei nägu ning sotse tuleb leppest otsida luubiga. Tüüpiliselt keskerakondlik on juba loosungeist koosnev preambul, milles kõlavad hüüded on võrreldavad omaaegse pioneeriorganisatsiooni saluudiga «Alati valmis!». Nii suuresõnalist meeleolu sotside viimase aja praktikast ei kohta, küll aga esineb seda alati Keskerakonna üritustel.

Savisaare parteile üpris omaselt koosneb märgatav osa Tallinna võimulepingust rahast ja otsustest, mis ei ole lepinguosaliste käes. Esile tõuseb hulk etteheiteid valitsusele, mis teevad kokkuleppest suuresti poliitilise pamfleti.

Lepe lubab avatud, ausat ja tõhusat linnajuhtimist. Kui meenutada kas või äsjalõppenud valimiskampaania käigus häbenematult linnarahva arvel propagandaks tehtud kulusid, eeldaks viidatud põhimõtete kasutuselevõtt, et Tallinna valitsemine uueneb oluliselt. Kuid uus lepe sellist juhtimisreformi ei kajasta, kui mitte arvestada paari punkti: volikogu revisjonikomisjoni ümbernimetamine revisjoni- ja korruptsioonivastaseks komisjoniks ning üldsõnaliselt mainitud järelevalve ja sisekontrolli tõhustamine.

Arvestades äsjast koomik Henrik Normanni mupostamist ja infolehe Pealinn valimiseelset ärakasutamist, mida volikogus absoluutse enamuse võitnud Keskerakond pole tauninud, mõjuvad deklaratiivselt ka lubadused võtta ametnikke tööle konkurssidega ja asutada munitsipaalmeedia nõukoda.

SaPi lepe ei kajasta üldse seda, millistes raamides peab püsima linnaeelarve ning mis on koalitsiooni põhimõtted linna finantsjuhtimisel. Ometi näitas linnapea Savisaar alles äsja oma pliiatsiostukeelu käskkirjaga, et kulude kokkuhoid on Tallinnas päevakorral samamoodi nagu riigiski.

Võimuleppes leidub mitmeid vajalikke sotsiaal- ja kommunaalpoliitika meetmeid ning kajastatud on ka oluline tööhõive temaatika. Kuid lepingu ülejäänud osa ei sisenda kindlust, et kõik hea ka sotside ja tsentristide ladusas koostöös ellu jõuab. Pigem võib peljata selle ebavõrdse liidu pragunemist enne 2011. aasta riigikogu valimisi. / lk 4–5, 14–15