Andres Kuusk
uudisteprogrammi peaprodutsent
Kerjus või priiskaja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hea tava kohaselt ei halvustata avalikult oma konkurenti. Telemaastikul kahjuks see reegel ei kehti. Senikaua kui ETV käes on lõviosa televaatajatest, ei viska meie materdajad malakat käest.
Diskussioon avalik-õigusliku meedia vajadusest on Euroopas läbi vaieldud aastakümneid tagasi, samuti nagu tõsiasi, et odavat televisiooni ei ole olemas. Mõttetu on vastandada avalik-õiguslikku meediat kommertstelevisioonile, kuna tegemist on täiesti erinevate toodetega, mil mõlemal on oma nishsh.
ETV ei näita loodetavasti kunagi kõige magusamal eetriajal sõjaprintsess Xena seiklusi ja erakanalid ei tee iganädalast välispoliitikaprogrammi. Üks kanal on rangelt konservatiivne, teine lubab sisse rohkem kollast värvi ja meelelahutust. Sellest lähtuvalt kogub kommertslik TV reeglina rohkem vaatajaid, avalik-õiguslik on aga arvamusliider. ETV uudisteprogrammi käes on endiselt mõlemad positsioonid, ehk on hoopis siia see koer maetud. ETVd on populaarne kiruda, aga kell 21.00 on kõik teleri ees.
Kui palju maksab AK?
Lahingus ETV vastu on sageli sarjatud uudiste eelarvet, seda koguni ringhäälingunõukogu koosistumistel. Erinevalt üldlevinud arusaamast ei koosne ETV uudisteprogramm pelgalt «Aktuaalsest kaamerast». Lisaks «Brause-rile» ja «Välisilmale» on meie toota ka «Agenda» ja «Avatud toimik».
Pealinna kõrval töötavad korrespondendipunktid Valgas, Saaremaal, Pärnus, Tartus ja Ida-Virumaal, ainus väliskorrespondent on praegu Moskvas. Kokku toodab uudisteprogramm sel aastal 410 tundi programmi kolmes keeles, see on suurusjärgu võrra rohkem kui erakanalitel.
Vaataja on näinud erisaateid Kosovost Hiina ja Põhja-Iirimaani ning valimisi Soomest USAni. AK oma kaamera ees on seisnud Gerhard Schröder, Vaclav Havel, George Soros ja veel kümned maailma suurkujud.
AK on teinud otselülitusi Tartust ja Valgast Brüsseli, Moskva ja New Yorgini. Kõige selle tootmiseks kulub käesoleval aastal ca 18 miljonit krooni, mis teeb ühe minuti hinnaks 700 krooni, see on omalaadne Euroopa rekord.
Öeldakse, et erakanalid teevad odavamalt, aga kas ikka teevad? Kõigepealt räägitakse nende puhul tõenäoliselt ainult palkadest ja informatsiooni ostust, kõik muud kulud - elekter, haldus, arhiiv, tehnika, IT jne - näidatakse kusagil üldkuludes. Selle skeemi järgi on telejaam aastaid suures kahjumis, aga uudistekulu on vaid mõned miljonid. Lihtne loominguline raamatupidamine.
Rääkides uudiste maksumusest võrreldavas kontekstis, tuleks ETV uudisteprogrammi summast lahutada osalemine EBU uudistevahetuses, koondamisrahad, kõik regionaalsed korrespondendipunktid, publitsistika-programmid, arhiiv, IT, «Kapital», «Ilm», vene AK, Moskva korrespondendipunkt ja kõik eriprojektid. Nagu imeväel jõuame samaväärse summani, kadunud on aga nii regionaalsus kui globaalsus, tippsaadetest rääkimata.
Kui eesmärgiks on toota ainult paari eestikeelset uudistesaadet Tallinnast, siis võib BNSi uudiseid arhiivipildiga katta ka odavamalt kui viie miljoni eest. Kui aga eesmärgiks on kogu Eesti ja maailma sündmuste kajastamine euroopalikul tasemel, siis tuleb loobuda «Eesti liiga» mängimisest ja vaadata pisut kaugemale.
Hädavajalik oleks ETV Brüsseli korrespondendipunkti ja teksti-TV taastamine, samuti online-uudisteagentuuri loomine, toimetuse palgataseme korrigeerimisest rääkimata.
Ajal, mil Euroopa televisioonid digitaliseeruvad, vaieldakse Eestis summade üle, mis on võrreldavad mõne montaazhikomplekti hinnaga.
Näiteid mujalt
Oktoobrikuu BMFi uuringute kohaselt on kümme Eesti vaadatuimat saadet toodetud ETVs, neist koguni seitse kohta kuulub kella üheksasele «Aktuaalsele kaamerale». Nädalavahetusel jääb AK lähim konkurent vaadatavuselt maha kolmekordselt, seda aastal, mil uudisteprogrammi koosseis on vähenenud 17 inimese võrra ja eelarve kukkunud kümnendiku.
Võrrelda võib alati ja võrreldakse kõikjal. Ka põhjanaabritel on kombeks kõrvutada YLE ja MTV 3 uudiseid, kuid keegi ei räägi sellest, et YLE uudiste eelarvet tuleks kujundada MTV 3 või Neloneni järgi.
Miks nii? Aga sellepärast, et see ei ole üldse oluline. Jolo pantvangikriisi ajal resideeris YLE Pekingi korrespondent Manilas, Nelonen ei suuda seda endale ilmselt veel aastaid lubada.
See on aga tema omanike, mitte riigi küsimus. Loomulikult toodab Nelonen uudiseid odavamalt, aga temast ei saa kindlasti lähema kümne aasta jooksul arvamusliidrit. Ka MTV 3 on kade YLE TV 1 peale, kuna neil on ainult seitse väliskorrespondenti, YLE-l aga 11.
Lihtsalt Soome riik on seadnud endale põhimõtte, et avalik-õiguslik ringhääling on rahvusliku uhkuse küsimus. Eesti alles kõhkleb.