Rein Lang
ASi TRIO LSL nõukogu esimees
Aus ülestunnistus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toompea koalitsioon otsustas järele anda Eesti Televisiooni survele ja eraldada talle järgmise aasta eelarvest lisaks 84 miljonile veel 20 miljonit krooni. Palju õnne!
Eilses Postimehes on lapsesuu Aare Urm avanud selle tehingu kogu tema ilus. Nimelt suutvat ETV praeguse riigi toetuse juures (84 miljonit) toota sellist programmi, millega saab reklaamiraha teenida 27 miljonit. Kui riik annab 20 miljonit juurde, saab ETV teenida turult reklaamiraha 57 miljonit.
Seega on ETV juht esimest korda avalikult öelnud välja selle, mida eraringhäälingud on väitnud aastaid - riigilt saadud raha kasutab ETV oma ärilise konkurentsivõime parandamiseks.
Siiani hämati rahvast demokraatia ja kultuuriga. Seadusi lugedes on niisiis tegu riigi abiga äriühingule, mida pealegi kasutatakse kõlvatuks konkurentsiks. Euroopa Liidu karmid konkurentsireeglid seda ei luba. Ei luba ka Eesti seadused, aga mis neist.
Kuidas siis ikka nii saab teha? Tegemist on küünilise poliitilise otsusega, millel on kaks tasandit. Esiteks ostetakse sellega endale ETV heatahtlikkus. Tegelemine riiklikult subsideeritud ringhäälingureklaamiga on üks igavesti kasum-lik ettevõtmine, kui selle üle puudub omaniku kontroll. Kasumlik nendele, kes seal sees.
ETV omanikku esindab mingi arusaamatu nõukogu, kes pole suuteline isegi voolumõõtja näitu lugema, keerukast reklaamiraha liikumise mehhanismist arusaamisest rääkimata.
Teine tasand on eraringhäälingu tahtlik nõrgestamine turu riikliku ümberjaotamisega. Majanduslikult tugeval järjel olev eraajakirjandus ei tee reeglina avaliku võimuga mingeid diile, sest kardab kaotada oma usaldusväärsust ja sellega tarbijaid.
Ilmselt loodetakse Toompeal sellele, et kui rahva raha investeerides turg umber mängida, saab pidevalt jõudu koguvate erakanalitega paremini «kaubale». Näiteks pidevate kultuuripoliitiliste ämbrite käsitlemise osas.
Olen mitmel korral väitnud, et sõnavabaduse garantii pole mitte ainult riikliku tsensuuri puudumine. Igaühe põhiseaduslik õigus levitada informatsiooni peab olema ka tagatud majanduslike võimalustega seda teha. Postkommunistlikus Albaanias lahendati probleem sõnavabadusega nii, et valeinformatsiooni edastamise eest sai ajakirjanikule määrata trahvi, mille suurus võrdus tema eluaegse palgaga. Arvamuste paljusus suurenes hüppeliselt avaliku võimu kasuks. Hirmul põhineva enesetsensuuri kaudu.
Enne ebaõnnestunud reklaamiseaduse kehtestamist tunnistas üks nokastanud eesti poliitik üles, et seda seadust oli vaja selleks, et selle kaudu ajakirjandusele kätte maksta.
Eks see poliitik oleks võimule saades ilmselt seda teinudki. Seni on riigi tarbijakaitseamet hoidunud igasugustest poliitilise tagamaaga sanktsioonide rakendamisest, ehkki seadus annaks selleks võimalusi kuhjaga. Ja loodetavasti teeb seda ka edaspidi.
Üldse on meil seni kuidagi liiga hästi läinud. Arvamuste paljusus ja vaba diskussioon on saatnud enamikku tähtsaid otsuseid. Avalikkus on aidanud ära hoida nii mõnegi lolluse ja paljastanud mõnegi korruptandi.
Loomulikult ei meeldi see suurele osale poliitikutest. Ei saa ju selles õhkkonnas riigikaitse hädavajaduseks 6000-krooniseid toolegi osta, uutest Iisraeli relvadest rääkimata.
Seega on kakskümmend miljonit olukorra «parandamiseks» pigem vähe kui palju. Aga eks rahandusminister annab aasta jooksul reservfondist juurde. Ikka on antud.