Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas meediamull või õigustatud kriitika?
Selle loo eesmärgiks ei ole iga hinna eest Türi linnavalitsuse tegevust õigustada. Küll aga tahaks anda veidi selgitust. Türi linnavalitsus oli reedel, 10. novembril linnakodanike vastuvõtuks avatud kella 8.00-12.00.
See sündmus ületas ajakirjanike arvates uudisekünnise. Muidu naljalt ju ajalehe esiküljele või üleriigilise tähtsusega ajalehte ei satu (PM 11.11). Põhjuseks ametiasutusesiseselt käibele lastud sõna «sanitaarpäev».
Palju kõmu tekitanud ettepaneku - lühendada asjaajamise korrastamise eesmärgil ühte tööpäeva - tegin linnapeale just mina, linnasekretär. Kontrollides linnavalitsuse asjaajamise korraldamist, leidsin, et praegu on hetk, kus vana süsteemi järgi enam hästi ei saa, uue juurutamine nõuab aega ja vana süsteemi järgi korraldatu tahab sorteerimist. Sellest ka minu ettepanek leida aeg ametniku kasutuses oleva dokumentatsiooni korrastamiseks.
Seega ei pühkinud linnavalitsuse ametnikud riiulitelt tolmu ega koristanud ainult sahtleid, ka ei tegelenud nad «täitõrje ega paha haiguse tagajärgedega». Asjaajamise korrastamine tähendab kasutuses olevate dokumentide süstematiseerimist, dokumentide hindamist (kas dokumenti on vaja säilitada või mitte), arhiiviruumi üleantavate dokumentide nimekirjade ja aktide koostamist jne.
Korras ja süstematiseeritud asjaajamine on kodaniku hea teenindamise aluseks. Ideaalne on, kui ametnik dokumentide korrastamisega saab hakkama tööajal. Loodame, et uue asjaajamise korral see ka nii toimib. Ent kui ametnik pea kõik viis päeva nädalas kaheksa tundi kodanikke teenindab, tekib tahes-tahtmata paberivirnu, mis lahedamat aega ootavad.
On terve rida riigiameteid ja omavalitsusi, kes teenindavad kodanikku kindlatel päevadel ja kellaaegadel. Ülejäänud tööaeg kulub tõepoolest dokumentidega tegelemiseks.
Türi linnavalitsus on seni teenindanud kodanikke kõigil nädalapäevadel, lubades väikesi erandeid töökorralduses, nagu oli 10. novembri lühendatud tööpäevgi. Kokkuvõtteks - tegelikult ei tahtnud Türi linnavalitsus oma ettevõtmises sugugi kliendivaenulik olla. Vastupidi, nn sanitaarpäev oli mõeldud just eeskätt selleks, et tagada kodanike parem teenindamine.
Lii Laanemets, Türi linnasekretär
Pisut matemaatikat kelladiskussiooni
EMORi uuring näitab, et 62% Eesti elanikest on kellakeeramise vastu, 24 protsenti poolt ja viis protsenti pakkus välja, et kehtida võiks aasta ringi üks aeg, kuid mitte see, mis praegu.
Arvutame pisut. Väidetavalt kulub tundlike biorütmidega inimestel tunnise kellakeeramisega kohanemiseks mõnest päevast paari nädalani. Olgu selleks siis 14 päeva.
Et kella keerati kaks korda aastas, siis tänavu jäi 100 elaniku kohta olemata 62 x 14 x 2 = 1736 ajastressiga päeva aastas, ehk siis umbes 17 päeva ühe inimese kohta.
Nüüd teine pool. Minu ja minu tuttavate, aga samuti meediale kirjutanud mõttekaaslaste tänavusest kogemusest selgub, et nii virge kui ka valge aja suhtes ebaratsionaalne, kuid töölkäijale kohustuslik päevaplaan häirib vähemalt aprillist oktoobrini, s.o endise suveaja vältel.
Tänavu olnuks suveaja pikkus 217 päeva. Niisiis, tänavune kella mittekeeramine tekitas omakorda 24 x 217 = 5208 ajastressiga päeva 100 inimese kohta ehk umbes 52 päeva ühe inimese kohta.
52 on pisut üle 3 korra suurem kui 17, seega päevi, kus nn keskmine inimene tunneb valest kellaajast tingitud pinget, koguneb püsiva vööndiaja puhul tervelt kolm korda rohkem.
See arvutus võib olla küllalt ligikaudne, kuid näitab ehk siiski, et meie praegune aja(täpsemalt töö- ja vaba aja)korraldus ei ole kaugeltki optimaalne.
M. M.,
Tartumaa
Ausus, puhtus, tarkus
Kirjutagu rahandusministeeriumi nõunik härra Vaarik, mis tahab, ega see lillenimedega tegelemine ikka üks õige tegevus küll ole (vt PM 11.11). Ja Postimehega ei tasu tal küll kurjustada, vastupidi, igati tubli, et ajaleht igasuguseid jaburdusi avalikkuse ette toob.
Küsimus ei ole ju selles, et ametnikkond ei võiks olla inimlikum ja lähedasem (kes siis selle vaidlustab), vaid selles, et meie riigis on nii palju lahendamata probleeme.
Nüüd kuuleme jälle, kuidas koalitsioon eelarvet suuremaks blufib (tõsi, rahandusministeerium on selle vastu).
Alles see oli, kui samad mehed-naised Mart Siimanni valitsust siunasid ja ise puhtamad, targemad, ausamad lubasid olla.
See näitab, kui ülespuhutud olid valimislubadused. Ruumidele lillenimede andmise asemel võiks rahandusminister Siim Kallas ja tema juhitav ametkond tegeleda näiteks sellega, kuidas 9000-kroonist keskmist palka saavutada ja Reformierakonna lubatud arv töökohti luua.
Kui see käes, võiks ka kirjandeid kirjutada.
Siina Tarkina,
Virumaa
Klassikaraadio jäägu! Nagu välk selgest taevast rabas teade, et Klassikaraadio tahetakse kinni panna. Olen kategooriliselt selle vastu!
Klassikaraadio peab edasi tegutsema ööpäev läbi nagu seni!!! Närvi teeb mustaks see tümps igal pool ja päev läbi. Kas inimesed, kes selle all kannatavad, polegi võrdõiguslikud kodanikud?
Linda G.,
Tallinn
Eesti on valel teel
Arvan, et Andres Tarand lollitab rahvast peatse Euroopa Liitu astumisega (PM 10.11). Majanduslikult on see suurem utoopia kui omaaegne kommunismiehitamise jama. Eesti on ju kogu iseseisvuseaja Tarandi& Co tahtel ellu viinud ELi tollidele põhinevale ühisele põllumajanduspoliitikale täiesti vastupidist suunda.
Kui me mõne aasta pärast liituksime ELiga, oleks selle tagajärjeks meie põhitoiduainete hinna kahekordistumine. Kes hakkab siis jagama tasuta lõunaid toimetulekupiiril siplevale 2/3 eesti rahvale, kes juba praegu kulutab toidule üle 50 protsendi sissetulekust.
Tarandi parteikaaslase Toomas Hendrik Ilvese tegevuse järgi tundub Mõõdukate ihalus ELiga liituda tegelikult üpris mõõdukas olevat. Nimelt on kolmikliit andnud Venemaale faktiliselt vetoõiguse Eesti ühinemisel ELiga.
Venemaa saab üldise arvamuse kohaselt Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) liikmeks enne, kui Eesti astub euroliitu. Eesti sai aga välisminister Ilvese taktikepi all WTO liikmeks tingimustel, kus tema tollilaed toiduainetele on mitmekordselt madalamad kui ELi omad.
WTO põhikiri aga keelab Eestit astumast sellistesse organisatsioonidesse, kus kehtivad talle lubatust kõrgemad tollilaed. ELi saamiseks tuleb Eestil asuda oma olulise kaubanduspartneri Venemaaga kahepoolsetesse läbirääkimistesse. Eestil jääb vaid loota Venemaa heatahtlikkusele, et läbirääkimised ei veniks näiteks üle 15 aasta. Vladimir Putini hiljutine avaldus, et endiste liiduvabariikide liitumine ELiga võib tekitada Venemaale majandusraskusi, ei ole just julgustav.
Roman Ubakivi,
Tallinn