Mis on lubatud Jupiterile, pole sünnis härjale. Küllap lugeja mõistab seda tõetera ja oskab nähtu-kuuldu sobivasse konteksti paigutada. Et sisepingetest kärisevate riikide koospüsimine ning võimalike eraldujate ohjeldamine jõumeetodil võib vaid valikuliselt vilja kanda.
Nagu Horvaatias, kus operatsioon «Torm» käis üle isehakanud Serbia Krajina vabariigi ning tõi Tartu vanglasse selle viimase valitud presidendi Milan Martici. Või siis viimati Sri Lankas, kus valitsusvägede kiire lõppmäng mattis edasisteks aastakümneteks kohaliku tamili vähemuse enesemääramisootuse.
Horvaatide tormakus võis ju sütitada Saakašvilit Gruusia territoriaalse terviklikkuse taastamise katses, kuid seadis hoopiski Venemaa Jupiteri seisusse. Hoolimata süüdistustest inimsusvastastes kuritegudes on horvaat Ante Gotovina oma rahva kangelane ning Mahinda Rajapaksa singalite rahvusliku au päästja. Vaid Gruusia president pälvib taltsutamatu härja tiitli maailma poliitilisel areenil, ikka sarved puus ja tagajalad ämbris. Kas Eesti annab oma välispoliitilisele soosikule vale nõu või ei taheta meid kuulda?
Ei seda ega teist. Tänases maailmas mängitakse sihitult laevade pommitamist. Tulistame Tshinvalit ja vaatame, kuidas Venemaa reageerib. Okupeerime päris Gruusia territooriume ja jälgime, kas näod teevad valugrimasse Pariisis ja Berliinis. Laseme auväärsetel ekspertidel koostada Gruusia-Vene sõja raporti ning tõdeme seda, et mõlemal konflikti osapoolel on õigus. Õigus kaitsvaks rünnakuks ja kaitseks rünnaku eest.
Aga ka õigus sõjaks rahvusliku enesemääramise ja territoriaalse korra taastamise nimel, kui kõik alternatiivid rahumeelseks lahenduseks ammenduvad. Nii mitmeski mõttes on see märgist mööda tulistamine. Sest Venemaale süükoorma panemine ei too Gruusiale kuidagi tagasi kaotatud territooriume. Ning Gruusia vastustamine sõja puhkemise eest ei paku automaatselt rahvusvahelist tunnustust Abhaasiale ja Lõuna-Osseetiale.
Vaatan ja imestan. Abhaasia kirjutav meedia arutleb selle üle, kas baaside ja piirikaitselepingud Venemaaga on Abhaasia põhiseadusega kooskõlas. Laialdast sotsiaalset resonantsi tekitab üleskutse kaitsta ennast Venemaa majandusliku allaneelamise eest.
Lähenevatel presidendivalimistel oleks peaaegu võimatu Venemaa orkestreeritud võimuvahetus, sest kohapealne tärkav poliitiline kultuur ja arusaam demokraatlikust valitsemisest ei ühildu Kremli šablooniga. Samas ei lasta Vene välispassidega abhaase Euroopa Liitu sisse. Rääkimata sellest, et keegi mässulise provintsiga isegi mitteametlikul tasandil räägiks. Formaaljuriidiliselt ei ole iseseisvat Abhaasiat olemas.
On Venemaa okupatsioon, Vene Föderatsiooni kodanikud, Vene riigi panus kahe kolmandiku ulatuses mässulise provintsi riigieelarvesse, Vene relvajõud päris Gruusiaga piirneval kontrolljoonel ning Gudauta ja Ochamchira sõjaväebaasides.
Tuleb nõustuda nendega, kelle arvates Abhaasia ja Lõuna-Osseetia ühepoolne tunnustamine Venemaa, Nicaragua ja Venezuela poolt ei ole neid endisi Gruusia valdusi teinud rohkem riigiks võrreldes varasemaga. Samas pole just kuigi otstarbekas loota rollivahetust Jupiteri ja härja suhetes ning eeldada, et pimesi lastud diplomaatilised laengud võiksid hiljem ka märki tabada.
Vähe tõenäoline, et Venemaa hakkab kunagi täitma kuupunktilise rahuplaani kõiki sätteid ning et Tartu vangla võiks Vladislav Ardžimbale koha broneerida. Kui kaotada on palju või pisut vähem, siis Vene impeeriumi laienemine Abhaasia ja Lõuna-Osseetia arvelt võiks Eesti välisministeeriumi rohkem kohutada kui jätkuv ebamäärane staatus päris Gruusia piirialadel.
Kui Euroopa Liidul on end ebamugav panna Venemaa tasakaalustaja rolli, siis andkem võimalus seda teha Türgil, veel enne kui viimasele uks Brüsselis lõplikult suletakse ning Kemal Atatürki ja Lenini Kaukaasia-teemaline kirjavahetus taas avalikkuse huvi hakkab paeluma.