Silver Meikar

FOTO: Peeter Langovits.

Hiina Rahvavabariik vetostas 1999. aastal ÜRO julgeolekunõukogus rahuvalvemissiooni mandaadi pikendamise Makedoonias. Hiina saadik ÜRO juures Qin Huasun põhjendas otsust sellega, et missioon oli oma eesmärgi täitnud ning eitas igasugust seost Taiwaniga. Nimelt oli Makedoonia vaid paar nädalat varem sõlminud diplomaatilised suhted selle tunnustamata saareriigiga.



Arvan, et see näide mõlgub meeles Eesti välispoliitika kujundajatel, kui nad hirmunult põikavad tagasi küsimuse ees, kas näiteks dalai-laama võiks taas Maarjamaale tulla. Pole meile vaja Venemaa kõrvale veel ühte võimalikku vetostajat julgeolekunõukogus.



Oktoobri alguses tegi Barack Obama ajalugu, kui sulges Nobeli rahupreemiaga pärjatud usuliidri ees Valge Maja ukse. Demokraatia ja vabaduse loosungite all presidenditoolile tõusnu on alates 1991. aastast esimene USA riigipea, kes keeldub kohtumast dalai-laamaga. «Ju on majandussuhted olulisemad kui ükskõik millised teised väärtused,» oli Tiibeti eksiilpeaministri Samdhong Rinpoche kibe kommentaar.



Ka meil oodatakse valget rahalaeva Hiinast. Eile ja üleeile oli Eestis ametlikul visiidil Hiina asepeaminister Zhang Dejiang koos äridelegatsiooniga. Mõni tähtis mees näeb juba vaimusilmas Soome lahe äärde kerkimas võimast Hiina konteinersadamat, teine seda, et miljard hiinlast rõõmsalt tema toodetud kohukest sööb. See on miraaž!



Miraažis on tore elada, kuid vaatame tõele näkku. Ärge saage minust valesti aru – ma ei ütle, et Hiinaga ei tohiks suhelda, vastupidi. Suhelda tuleks märksa rohkem, sest see on ainuke võimalus, kuidas me saaksime paremini aru nende mõttemaailmast ja nemad meist.


Kuid Hiina ei kujune mitte kunagi Eestile oluliseks investeerimiskohaks, nii nagu Eesti peamiseks ekspordi sihiks ei saa Hiina. Majandussuhete arendamine on oluline, kuid ei tohi tagaplaanile lükata neid väärtusi, mis on meie põhiseaduses kirja pandud.



Äris ei ole väärtusi peale kasumi teenimise. Ärisuhetele seatavad tingimused kipuvad olema riikidevahelistele suhetele seatavatest madalamad. Kuid kaubandussuhete arendamine ei tohi käia muude väärtuste arvelt ning riigi ärihuvid ei tohi tähendada, et partneri muudele tegudele läbi sõrmede vaadatakse.



Milline peaks siis olema vähese võimekuse ja teadmistega väikeriigi välispoliitika Hiina suhtes? Kõige mugavam oleks rahalaeva ning poliitilise toetuse ootuses pea liiva alla peita, inimõiguste rikkumiste puhul silm kinni pigistada ning ebamugavatel teemadel mitte vestelda. Seda tehes anname paratamatult oma vaikiva toetuse maailmakorrale, kus majandussuhted varjutavad väärtusi ning «olulistele» riikidele kehtivad hoopis teised reeglid kui teistele.



Kuid kas selline maailmakord ei ole ohuks meie julgeolekule? Kas me ei anna sellega õigustuse riikidele, kes sarnastel põhjustel jätavad märkamata inimõiguste rikkumisi Venemaal ning õigustavad sealse võimuladviku imperialistlikke ambitsioone? Olen arvamusel, et mõlemale küsimusele saab vastata ainult jaatavalt.



Just seetõttu leian, et Eesti peab välispoliitikas vältima topeltstandardeid ning meie julgeoleku parim garantii on demokraatlikele väärtustele kindlaks jäämine. Vaid siis saame väita, et võime rahvaarvult olla küll väikesed, kuid riigina suur. Suurem kui maailma võimsam riik, kus Nobeli rahupreemia laureaat heade majandussuhete nimel näitab ust sama auhinnaga pärjatud rahusaadikule.