Palgavahe Eestis on Euroopa Liidu suurim.

FOTO: Graafika: Margit Randmäe

Anna-Maria Penu arvates räägitakse Eestis soolisest võrdõiguslikkusest nii, nagu see oleks vaid usu küsimus – kui ei usu, et meil võiks olla sellega probleeme, siis polegi. Ent isegi kuiv statistika räägib teist keelt.

Maailma majandusfoorumi äsja avaldatud aruanne teatab, et Eestis teenivad naised meestest keskmiselt ligi 40 protsenti vähem, ja esimesed reaktsioonid – välja arvatud teema spetsialisti Kadi Viigi arvamus – teatasid, et nad ei usu seda... Ei usu? Mida tähendab, et ei usu? Kas sooline ebavõrdsus on usu küsimus?!

Olgu see palgavahe siis 40 protsenti või 30 protsenti nagu näitavad Eurostati andmed, ikkagi on see skandaalne ja lubamatult suur senikaua, kuni sissetulekud pole võrdsed. Sest see teeb naistest nende soo tõttu juba a priori vaesemad inimesed. See trend jätkub terve elu jooksul ning viib peatumatult ka väiksema pensionini ja materiaalse kindlustamatuseni.

Rääkimata tervelt poole Eesti elanikkonna frustreeritud eneseteostusest, luhtunud ametialastest ambitsioonidest ning võimatusest osaleda majanduslikus, sotsiaalses ja poliitilises elus ka otsustustasemel. Sest (tasustatud!) töö tagab inimesele lisaks igapäevasele leivale ja katusele pea kohal ka õigusi, see on elu projekt, mis annab talle enesekindluse ja iseseisvuse.

Kuid väärtuslikke ressursse – erinevate naiste teadmisi, oskusi, talenti, tundlikkust, nägemusi, ideid ja lahendusi – alahinnatakse süstemaatiliselt. Naisi nähakse peamiselt odava, vähenõudliku tööjõuna; kindlasti mitte otsustaja, nõuniku, presidendi, poliitiliste-majanduslike prioriteetide loojana.

Patriarhaalses maailmas ja tundekasvatuses valitseb veendumus, et naiste koht on ikkagi kodus, laste juures, pigem mehest majanduslikult sõltuvana. Et tema sissetuleku suurus polegi tähtis, sest naise panus kuulub eelkõige erasfääri, kus see on soovituslikult vabatahtlik ja tasuta.

Oma kodule ja lastele, haigetele pereliikmetele kulutatud tunde, aastaid, võib-olla tervet elu ei arvesta keegi tööna – ometi on nad ühiskonna ja inimelude funktsioneerimiseks hädavajalikud –, need ei taga naisele staatust ega õigusi, sest nende eest ju ei maksta.

Kuidas saab siis öelda, et sissetulekute vahe pole tähtis, kui enamik sotsiaalseid õigusi, ka materiaalne kindlustatus sõltuvad töötasust? Ja mida näitab meile naiste väiksemate sissetulekute taustal levinud arusaam, nagu inimest väärtustataks (loe: makstakse palka) vastavalt tema teadmistele, oskustele ja panusele?

Kõige hullem on see, et niisugune ebaõiglane ülesannete jaotus kinnistub paratamatult ka naistes ning taastoodab eksisteerivat alavääristavat suhtumist iseendasse, oma võimetesse. Seetõttu on eriti julm ja vastutustundetu süüdistada naiste väiksemas sissetulekus neid endid, justkui seksistlikku ühiskonda ja töökorraldust polekski olemas, justkui valitseval poliitilisel ja majanduslikul võimul, otsustel ning maailmanägemusel polekski mehe nime ja nägu.

Statistikaameti 2006. aasta andmetel teenisid naised 46,5 ja mehed 63,61 Eesti krooni tunnis. Sotsiaalministeerium selgitab, et Eestis on Euroopa Liidu suurim segregeeritud tööturg ja seda nii horisontaalselt kui ka vertikaalselt. See tähendab, et töötajad on koondunud nn traditsioonilistele naiste ja meeste aladele, kusjuures naiste aladel teenitakse üldiselt tunduvalt vähem. Ja mida rohkem juhtkonna poole, mida kõrgemad palgad, mõjuvõimsamad ametikohad, seda vähem on seal naisi.

Kas aladel, kus makstakse vähem palka, tehakse seda seetõttu, et seal töötavad naised?

Meenutagem siinkohal eeldust, et inimestele makstakse palka (väidetavalt) vastavalt tema oskustele, teadmistele ja panusele. Seega: kas naiste oskused, teadmised ja panus on tõesti vähem väärt? Isegi nõnda hinnatud ja eluks vajalikel aladel nagu näiteks haridus ja meditsiin? Kes seda otsustavad? Kes istusid ja istuvad siiani juhtivatel kohtadel nii riigis kui ettevõtetes?

Lisaks ametialasele elule on enamikul meestel ja naistel perekond, lapsed. Kuid suures osas on just naised need, kes töö- ja pereelu ühitamiseks «valivad» osalise tööaja, sest neil on alternatiive väga raske leida.

Statistikaameti andmetel töötas 2008. aastal osalise tööajaga 10,4 protsenti naisi, 4,1 protsenti mehi. Osaline tööaeg tähendab aga omakorda väiksemat sissetulekut, vähem võimalusi edutamiseks. Olukord, mille materiaalsed-sotsiaalsed tagajärjed ulatuvad jällegi kaugesse tulevikku.

Pealegi saavad väikeste lastega naised väljaspool kodu tööl käia sageli vaid seetõttu, et mõni teine naine (vanaema-õde-tädi, kes teevad seda tasuta, või palgatud hoidja) hoolitseb sel ajal laste ja majapidamise eest. Pea mitte kunagi mees ja aina harvemini riik.
Tänu aastaid lastega kodus istuvatele naistele, palgatud hoidjatele ja poolsunnitult vabatahtlikele vanaemadele-tädidele-õdedele saavad riik ja kohalikud omavalitsused lasteaedade pealt ka kõvasti kokku hoida.

Riigi sotsiaalpoliitika on selle idee peale lausa üles ehitatud: samal ajal kui lapsele kohta munitsipaallasteaeda saada on järjest keerulisem, on aga seadustes huvitavad lisapunktid.

Lisaks mürgisele kompvekile, mida «pakub» riik naistele võimalusena lapsega kuni kolmeks aastaks koju jääda, teisisõnu tööelust kõrvale jääda, soosib vanemahüvitisseadus ka järjestikuseid sünde, mille tagajärjel on naisel «suurepärane» võimalus võõranduda tööturust vähemalt lausa kuueks aastaks...

Ja mööngem – see on tõsiasi, mida peavad uue töötaja palkamisel silmas peaaegu kõik tööandjad.

Maailma majandusfoorumi aruanne toob muidugi välja ka eestlannade üliväikese osaluse poliitikas ja ettevõtete juhtkondades. Samuti kinnitab Euroopa Komisjon, et naised on tugevasti alaesindatud majanduslike otsuste tegemises ja Euroopa poliitikas.

Nii näiteks on kõigi 27 ELi liikmesriigi keskpankade juhid mehed. Veel vähem on naisi kõrgetel ametikohtadel suurettevõtetes – peaaegu 90 protsenti juhtivate ettevõtete (iga riigi aktsiaturu suurimad ja likviidseimad ettevõtted) nõukogu liikmetest on mehed.

Poliitikud mõjutavad meie kõigi, nii naiste kui meeste, elu nii lühemas kui pikemas perspektiivis, kuid sellel alal domineerivad, otsustavad, käsivad ja keelavad ikkagi peaaegu ainult mehed.

Miks on üleüldse oluline, et poliitikas ja tippjuhtides seas oleks rohkem naisi? Seepärast, et seal otsustatakse, mis on tähtis, mis mitte, millele rõhku panna, millele mitte, kuhu investeerida, kuhu mitte, mis suunas poliitikaid arendada, mida seadusloomes täiustada jne.
Nõnda luuakse, koos kirjanike, kunstnike, arvamusliidrite, meedia, analüütikute ja spetsialistidega meie mõttemaailmu, meie väärtusteskaala, meie eesmärke, meie valupunkte, meie prioriteete, meie liikumissuundi, ka meie eetikat.

Ühesõnaga – nii luuakse meid ümbritsev keskkond. Ja need otsused pole ei neutraalsed ega objektiivsed, veel vähem sootundlikud, sest meie (mõtte)maailm pole seda. Ühiskond, kus otsustajate seas ei esine naisi ja mehi proportsionaalselt, pole õiglane ega võrdne ja on seega vähedemokraatlik.

Kuidas saab selline olukord meile vastuvõetavana tunduda? Kuidas saab arvata, et naiste ja meeste skandaalselt suur sissetulekute vahe pole niivõrd tähtis, et sellest riiklikul tasemel pidevalt rääkida ja selle elimineerimise kavandamisega tõsiselt tegeleda?