Saagu avalik ringhääling

Rein Lang
meediaettevõtja

Kolmsada tuhat inimest jääb ilma oma lemmikraadiojaamast! Laiad massid nõuavad klassikalisele muusikale Eesti riigilt oma programmi! Kivi ja Allikmaa seebiks! Kaval endine kommunistlik noor Lang plaanib oma majanduslikes huvides eesti kultuuri alustalaks oleva Eesti Raadio hävitamist! Need on mõned pealkirjad eelmise nädala meediast.

Vaatamata kuulumisele samasse erakonda ministriga, ei ole ka mina kultuuriministeeriumi poolt valitsusele esitatud Eesti Televisiooni mudast väljatõmbamise kavaga nõus. Leian, et see on ebaprofessionaalne ja teostamatu.

Esitan alljärgnevalt oma nägemuse, milline peaks olema 1,5 miljoni elanikuga Eesti Vabariigi avaliku (inglise keeles public) ringhäälingu alus.

Loome sihtasutuse

Avaliku ringhäälingu olemasolu õigustuseks on julgeolekulised ja kultuurilised tegurid. Neist esimesse kuuluvad tegurid tingivad minu arvates avaliku ringhäälingu ülesannete andmise Eestis ühele institutsioonile.

Kultuurilisi funktsioone saaks edukalt täita ka riikliku tellimuse korras erastruktuuridelt. Selleks pole tarvis mingit omaette juriidilise isiku pidamist.

Kui juba institutsioon, siis mis vormis? Arvan, et optimaalseim variant oleks sihtasutus, mille asutajaks oleks riik. Kogu avalik-õiguslik süsteem on ennast piisavalt kompromiteerinud, kuna meie õiguskultuur ja poliitiline seis ei võimalda vastu võtta avalik-õigusliku isiku tegevuseks vajalikku seadust.

Just selle seaduse puudumine on juba üheksa aastat kestnud permanentse sõjaseisukorra põhjuseks. Kasumit mittetaotlev sihtasutus võtaks ilmselt maha ka mõne tegelase hirmu hiiliva erastamise ees.

Sihtasutus Eesti Rahvusringhääling (ERR) võiks koosneda ühest telejaamast ja kahest raadiojaamast. Ühised oleksid administratsioon, tehnoloogiline teenistus, finants-, õigus- ja personaliteenistus, aga samuti väliskorrespondendid, analüütilise ajakirjanduse keskus ja arhiiv. Võibolla ka sporditoimetus.

Oleks minu tegemine ja tahtmine, võtaksin selle sihtasutuse juurde ka sümfooniaorkestri ja kammerkoori. Olen veendunud, et sedavõrd väikeses riigis muusikakultuuri ja ringhäälingu lahutamine oli viga ja see tuleks parandada.

Uus telejaam toodaks ise ainult uudiseid ja veidi telepublitsistikat. 80% programmist ostetakse hanke korras nii oma- kui välismaistelt tootjatelt.

Raadios on sisseost palju raskem, seepärast töötaks ka raadio poolel inimesi rohkem kui telejaamas. Raadiojaamadest üks oleks eestikeelne ja ma arvan, et selle programm võiks sarnaneda Soome YLE Ykköneni programmiga.

Teine oleks võõrkeelne. Lisaks venelastele elavad siin ka soomlased, ukrainlased, poolakad, britid ja kes iganes. Ka neil on õigus avalikule teenusele, sest nad maksavad riigile makse.

Ilma koori ja orkestrita töötaks uues institutsioonis umbes 200-250 inimest. Koos muusikutega umbes 350.

Eestlane haarab kellu järele

Kuhu see värk siis ehitataks? Arvan, et suurt midagi pole vaja ehitada. On kaks varianti. Esiteks, koondada kogu tegevus selleks ehitatud vanasse raadiomajja Kreutzwaldi tänaval.

Seal on olemas kõik vajalikud stuudiod (sh ka klassikalise muusika salvestamiseks ja miks mitte ka kontsertettekanneteks). Samas vajab ERR suurt parkimisvõimalust ja see on kesklinnas kallis.

Teine võimalus on kolida Tallinna teletorni juurde Kloostrimetsas. See nõuaks ümberehitusteks ja uute ruumide rajamiseks oluliselt suuremat alginvesteeringut, kuid oleks perspektiivis ilmselt odavam ja otstarbekam. Kloostrimetsaga oleks kiire, sest saatekeskus on erastamisjärgus.

Ma asutaks selle sihtasutuse nullist. Uue rajamine on alati lihtsam kui vana restaureerimine. Restaureerime me ikka selleks, et säiliks midagi väga väärtuslikku. Mida väärtuslikku on ERis ja ETVs kui firmades, ma ei tea. Milleks siis raisata miljoneid ja aega surnud institutsioonide reanimeerimisele.

Kas uus ringhääling oleks rahvale odavam kui praegune? Kui tahta taset, siis mitte. Kuid see võimaldaks rahva raha kasutada avaliku ringhäälingu sisuliseks tegevuseks, mitte katkiste torude parandamiseks ja palga maksmiseks inimestele, kelle tegevus praegu ei loo mingit sisulist väärtust.

Miks see plaan ei sobiks? Ilmselt ei ole riik nõus tunnistama kaotust ja püüab, maksku mis maksab, reanimeerida majanduslikus surnukuuris lebavaid majandusüksusi. Ühe surnu ja teise koriseva kehandi liitmisel ei teki elutervet organismi.

Teiseks on teatud kamba huvi avalik-õiguslikuks reklaamiga sahkerdamiseks niivõrd suur, et määramatuse säilitamise nimel võib tellida ka «suhtekor-ralduskampaania», mille põhiliseks argumendiks on solgiämber ja labane populism.

Kolmandaks, vastutustundetute poliitikute huvi avaliku ringhäälingu suhtes pole mitte rahva, vaid omaenese tuntuks tegemise huvi. See seab aga olulisi takistusi pragmaatilistele lahendustele.

Ah jaa, reklaam! Kui eesmärgiks on institutsiooni rahastamine, tuleks reklaami müüa. Kui eesmärgiks on avaliku teenuse osutamine, oleks see mõttetu, sest need kaks asja on paraku turumajanduslikus vastuolus.