Niinimetatud linnameedia on Tallinnas jätkuvalt suur probleem. Siiani on tegu olnud väliselt ajakirjanduse vormi jäljendava reklaamiga, mitte ajakirjandusega sisulises mõttes.
Marti Aavik: kallis priius
/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)
4. november 2009, 00:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kusagilt ei paista, et sellele võimude lahususe mängureegleid rikkuvale tegevusele pidurit tõmmataks. Senise info valguses ei ole usutav, et mõne sotsiaaldemokraadi kaasamine hüpoteetilisse linnameedia nõukogusse olukorda kardinaalselt muudaks.
Jah, teame, et Reformierakond oli Tallinna linnavalitsusse kuuludes aktiivne ja osav linnaosalehtede kasutaja jne. Aga see, et teised tegid ka, ei kummuta mõtet, et demokraatlikus riigis ei ole õige, et maksumaksja raha eest ostab omavalitsuses võimul olev erakond endale ajakirjanduseks maskeeritud reklaami.
Laenan mõtet Anvar Samostilt: «Ajakirjandus on see, kui oma auditooriumit esindades tehakse informeeritud valikuid selle kohta, mis on oluline.»
Omavalitsusest sõltuvalt meedialt on võetud õigus kaaluda, milline teave on nende publiku jaoks tähtis. Selles kastmes otsustab poliitik lisaks sellele, mida ta ise oma loomulikes võimupiirides teeb, ka seda, kas, kui palju ja kuidas sellest rääkida võib. Ta ei pea reporterit ja toimetajat veenma, vaid võib käskida. Lastes asja isevoolu, on usutav, et lisandub Pealinna jäljendajaid.
Meil on üks avalik-õiguslik isik, mille puhul on põhijoontes selge, kuidas kasutada maksumaksjatelt kogutud eelarveraha sõltumatu ajakirjandusliku sisu loomiseks – rahvusringhääling (ERR). Oletame nüüd, et vastab tõele, et kohalike asjade kohta ei jagata inimestele piisavalt teavet. Kõige loomulikum oleks anda ERRile raha kohalike korrespondendipunktide tugevdamiseks ja regionaalsaadete tegemiseks.
Selle kulu katmiseks võiks riik vähendada kohalikele omavalitsustele laekuvat osa üksikisiku tulumaksust … näiteks ühe protsendipunkti võrra (praegu 11,4 ehk üle poole 21st). Ülejäägi võiks keskvalitsus efektiivsuspreemiana endale jätta – samm lähemale eurole.
Teiseks peab seadusega piirama kohalike omavalitsuste õigust reklaammaterjale toota, olgu need või ajaleheks maskeeritud. Samuti tuleb lõpetada telesaadete jmt tellimine üksikute ministeeriumide ja nende allasutuste poolt. Pole sisukat põhjust, miks ei võiks teadus- ja keskkonnasaatedki olla rahastatud ühest mõistliku suurusega ERRi eelarvest.
Agasid on palju, aga võimude lahusus on esmane väärtus, mille tagamise nimel on loomulik seada piiranguid mõnele võimuharule, et see ennast teiste tegevusväljadele tungides niimoodi laiendada ei saaks, et terve ühiskond uppi läheb.