Riigitelevisiooni ja -raadio ühendamine on õige samm
Päästerõngas ETV-le
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast eilset õhtut pole kahtlust, et valitsuse liikmed loevad Postimeest hoolega. Alles see oli, kui hurjutasime juhtkirjas otsustusvõimetut ringhäälingunõukogu, kes kipub kahe heinakuhja - Eesti Televisiooni juhatuse esimehe Aare Urmi ja Eesti Raadio juhatuse esimehe Ain Saarna - vahel pead keerutades Buridani eesli kombel nälga surema.
Seepärast on Postimehel iseäranis hea meel nüüd tõdeda, et erinevalt ringhäälingunõukogust reageeris valitsus kiiresti ja otsustavalt, soovitades ringhäälingunõukogul moodustada töörühm ETV ja Eesti Raadio ühendamiseks.
Valitsuse eilne soovitus teha juba tuleva aasta riigieelarves ETVst ja Eesti Raadiost ühtne majandusüksus, millel järelikult üksainus rahakott, loob võimaluse jagada riigi raha ETV ja Eesti Raadio vahel mõistlikumalt kui seni.
Praegune näiline võrdsus, kus mõlemad asutused saavad maksumaksjalt enam-vähem võrdse pajuki, tähendab tele- ja raadiosaadete erinevaid kulusid arvestades tegelikult suurt ebavõrdsust ETV kahjuks.
Kui ETV ja Eesti Raadio ühinemisel on kokkuhoid tõesti nii suur, nagu kinnitab kultuuriministeeriumi kantsler Margus Allikmaa, ja ETV ei vajagi võlasilmusest väljasiplemiseks kümneid miljoneid kroone lisaks, siis jääb üle ainult imestada, milline hulk rahva raha on tuulde lastud.
Ent parem hilja kui mitte kunagi - valitsuse otsus on maksumaksjale veel sellegi poolest rõõmustav, et edaspidi hakkab ühtne avalik-õiguslik ringhääling raha saama üksnes ringhäälinguteenuse tellimislepingu alusel. Uus kord peaks selgemaks tegema, mida riik oma ringhäälingult üldse tahab ja milleks täpselt raha kulub.
Loomulikult saab ühel ringhäälingul olla vaid üks juht. Valitsuse sümpaatia näib kuuluvat ETV peadirektorile Aare Urmile. Seepärast ei tasu imestada, kui opositsioon Eesti Raadio iseolemist äkki ägedalt toetama hakkab. Võitlus võib tulla visa ja ühinemine ei lähe sugugi libedalt.
Kurb on valitsuse eilse otsuse juures vaid see, et valitsus saab ringhäälingunõukogule üksnes soovitusi jagada. Avalik-õiguslik müstika, mis parata.
Kuna Eesti oludes on avalik-õiguslik tähendanud pahatihti vaid vastutustundetu ja eesmärgipäratu rahakulutamise sünonüümi, siis oleks aeg avalik-õiguslikke institutsioone vähendada. Riik peab olema oma asutuste peremees, või pole riigile neid asutusi üldse vaja.