Mai Vöörmann, Postimees
Üksteisel kõri kallal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti värk, tahaks kogu südamest öelda Eesti Akadeemilise Raamatukogu ümber käiva tantsu kohta.
Poleemikas raamatukogu saatuse üle on vähe tähelepanu pööratud asjaolule, et «hauakaevajateks» on koos kultuuriministeeriumi ametnikega osutunud ka kolleegid-raamatukogutöötajad.
Ekspertlahendus
On ju teada, et kultuuriministeerium tellis raamatukogude arenduskava projekti Rahvusraamatukogu spetsialistidelt (kes need on?), kus peeti vajalikuks akadeemilise raamatukogu ühendamist Tallinna Keskraamatukoguga.
Miks just niisugune projekt valmis, võiks ju avalikkusele selgitada Rahvusraamatukogu direktriss Tiiu Valm. Kohe kuidagi ei usu, et ilma tema teadmata sealse maja spetsialistid kava valmis tegid.
Aga just «puu otsas oleku» mulje püüab direktriss endast jätta (vt PM 13.09., EPL 14.09.). Jutud toorikust, valusast küsimusest, üldisest muutumisest sobivad küll hingepalsamiks direktrissile, kuid mitte soliidse raamatukogu direktori arvamusavalduseks.
Just Tiiu Valmilt tahaks küsida, kas tõepoolest ei pakkunud tema maja eksperdid välja teist lahendust kui teadusraamatukogu liitmine rahvaraamatukoguga. Isegi raamatukogunduses võhik peaks aru saama, et nendel raamatukogudel on erinevad funktsioonid ja seega ka erinevad sihtgrupid.
Vastus on aga juba teada - ei pakkunud. Alles pärast seda, kui akadeemilise raamatukogu töötajad koos sõpradega häirekella helistasid, on lisandunud mitmed uued variandid.
Muuta tuleb
Küsimus pole ju selles, et midagi muuta ei tohiks või ei peaks. Olen üsna veendunud, et oluline ei ole mitte niivõrd raamatukogude arv, kuivõrd see, mis seal sees on.
See on aga esialgu arutelu alt üldse väljas. Lihtsam on ametniku moodi paberile jooni tõmmata ja margusallikmaalikult akadeemilise raamatukogu direktorit ametist kangutada. See, mis asja sees, pole ju üldse oluline.