/nginx/o/2009/08/16/222034t1h10ef.jpg)
Selle aasta kõige tundelisema lause leidsin Erkki-Sven Tüürilt Õhtulehest: «Muusika kirjutamine on üks võimalus armastada.» Ta ütles seda mõni päev enne oma sünnijuubelit, mis juhtus ajaliselt kokku langema – mäherdune ebakõla! – kohaliku võimu valimise tühisõnalisusega.
Omavahel võisteldes täitsid saadikukandidaadid tühjust poliitkõma ja laenatud mõtetega. Neist ühel läks korda, ei tea kuidas, suruda oma reklaamartikli pealkirjaks «Mis värvi on armastus?». Maailma kõige poeetilisem hüüdlause!
Nüüd mõistan, et sellised väärütlused peame looduskaitse alla võtma. Ajakirjandus, milles me elame, vajab emotsioone, argipäeviti rohkemgi kui pidupäevadel, aga ometi mitte ersatsi.
Näide, mille ma siin tõin, pole ainus omas liigis. Selgeltnägijalt Nastjalt, kes niinimetet elulooraamatuga on saanud popimaks kui valimisjärgne Savisaar, küsis ajakirjanik, kuidas ravida alkoholisõltuvust. Vastus: «Armastusega.» Kes keda peab armastama, kas mittesõltlane sõltlast või vastupidi, ja kui värviliselt see peab käima?
Värvidega on oma jant. Hanneli Rudi on selle Postimehes pealkirjastanud «Poliitparanoiaks». Teatud vandeseltslastele ei istu, et telereklaamis räägib rohelisi köögivilju sümboliseeriv kapsas «Pehmetest ja karvastest» tuttava Keskerakonna juhi häälega, samas kui hüüdlause «Vali rohelised!» viitab hoopis ühele teisele erakonnale. Ja nii edasi.
Ehtne tunne hoiab ennast varjul, ei laiuta ega lajata. Mõnele ehk paistab, et näiteks kunstiteadlane Mart Kalm arutleb jahedalt, kuid mina naudin teda, tal pole tühje tekstilõike ega tarbetuid sõnu, on puhas hoolivus oma rahvast: «Paraku on Solaris Eesti allakäigutrepil vaid järjekordne samm.»
Kolumnist Vello Vikerkaare hoolivus on, jah, soojem ja selles soojuses näen kujutluspildil tema naist Liinat, sest ta on oma Velloga alati koos, ja nüüd nägin ka naise sõbrannat Piretit, kes viimaks sai õige arsti: «Maal, kus nii hädasti on vaja uusi lapsi, ei ole see kõigest Pireti võit – see on meie kõigi võit.»
Tahan vabaneda ühest ajakirjaniku sõnavõtust oktoobrialguse Postimehes, see oli sissetung lahtisest rohelisest väravast. Kirjutaja suvatses küsida, miks ilmateade püsib nõukogulikult vanamoeline, homse ilma võiks kümne sekundiga teada anda ja «taustainfo, kust neetud kohast need vastikud tsüklonid kohale ilmusid», ei huvita kedagi. Vastupidi! Mitte miski, mis on inimlik (jutt nõukogulikkusest oli narr), ei saa vanamoeliseks. Igal sügisel kaotavad puud lehti, ja ometi andis Heiko Vaalund Postimehe sügispildikampaanias sellele korduvusele üllatava seletuse – «Maha langenud elu».
Tuleme tagasi maestro Tüüri juurde, kes kirjutab muusikat ja peab seda üheks võimaluseks armastada. Lugesin Tõnu Kaljustelt, kuidas nad on Tüüriga aastavahetustel käinud Hiiumaal kadakaid kallistamas ja «eks loomiseks ole loodus parim paik». Uskuge, ka armastuse värv on leida sellest parimast paigast.