:format(webp)/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
/nginx/o/2009/10/29/258175t1h8286.jpg)
Nädalavahetus. Teed lapsega väikese väljasõidu. Käid loomaaias või nukuteatris või hingad niisama värsket õhku pargis, metsas, mere ääres.
Neeme Korv: viinerid friikartulitega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saabub lõuna. Suitsu kohvikuis enam ei tehta, ses mõttes saab söögikohta südamerahuga valida. Vaatad toidukaarti leheküljelt, kus kirjas lastemenüü. Magustoidu osa – pannkoogid, jäätis – pakub veel kuigivõrd valikut. Prae osas näib aga valitsevat ühiskondlik kokkulepe. Jah, kallid lapsevanemad (või peaksin antud kontekstis kirjutama – saatusekaaslased), ütleme kooris:
«VIINERID FRIIKARTULITEGA!»
Ma ei ole toidu osas kuigivõrd radikaalsete vaadetega. Mulle on alati meeldinud professor Mihkel Zilmeri seisukoht, kes oma avalikes esinemistes ikka ja jälle ütleb, et süüa võib kõike, peaasi, et ei laskutaks äärmustesse. Toidusedel võiks olla mitmekesine.
Tean üsna täpselt, mida laps lasteaias ja kodus sööb. Üks viineriports või hamburgerieine pole mingi eriline kuritegu. Kuid probleem tekib siis, kui laps juhtub olema niisugune, kes viinereid friikartuliga eriti ei taha ja söögikoht mingit muud võimalust ei pakugi. Eestis kukub teenindaja peaaegu alati sõna otseses mõttes näost ära, kui püüad midagi lapse toidus ümber tegema hakata. (Kujutan ette, kui värvikalt suudaks niisuguseid teeninduskogemusi kirja panna Postimehe hea kaasautor Vello Vikerkaar!)
Teed näiteks ettepaneku asendada õli ja pipart sisaldav segasalat ühe lahtilõigatud tomati või värske kurgiga. See pole võimalik, seda pole hinnakirjas! Selle asemel, et püüda üheskoos lahendust leida, öeldakse kohe «ei». Nii on ju lihtsam. Kui viimaks mingil moel kokkuleppele saadki, on teenindajal selline ilme, et jumal küll, kust sellised nõudlikud inimesed tulevad. Eriti veider on taolist suhtumist kohata söökla tüüpi kohtades, kus praad sulle kohapeal sinu silme all kokku pannakse. Lühidalt, paindlikkust pole kopika eestki.
Ei tahaks ka ainult negatiivselt üldistada. Kindlasti on Eestis palju toredaid söögikohti, kus kõik kulgeb ladusalt ja sõbralikud teenindajad aitavad alati miskit välja nuputada. Kuid ehk annaks midagi ära teha ka neil, kes söögikohtades menüüsid koostavad. Paljudele lastele meeldivad näiteks supid, kuid tavamenüüs kipuvad need olema lapsele harjumatult pikantsevõitu.
Üleeile lapsega välja sööma sattudes tekkis mõte, et miks ei võiks lastemenüü ollagi suures osas fantaasia? Mis sellest siis oleks, kui üks telliks viinerid, teine aga hoopis kartuliputru pluss natuke kanaliha. Portsjoni suurus ja hind võiks olla ju enam-vähem ühesugune. Praegune valik – kas süüa viinereid ketšupiga, kastmega või ilma – tundub igal juhul masendavalt vaimuvaene.