Heidi Ojamaa: kuidas investor kohale lennutada?

Heidi Ojamaa Foto: Mihkel Maripuu

Kui investoril on vaba raha ja soov investeerida, on tal ka ukse taga järjekord inimestest, kel on häid ideid, mida selle rahaga teha. Asukoht, kuhu peab peaaegu igast olulisest Euroopa rahalinnast sõitma terve tööpäeva, lihtsalt ei satu ta nimekirja esimesele leheküljele.

Eelmises lehenumbris kirjutasime, kuidas välisinvestorite silmis ei ole Eesti kaubamärk ning kuidas meil on võrreldes naaberriikidega äärmiselt madal ärituristide osakaal. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi tellitud uuring näitas, et valdavalt on selle põhjuseks Eesti kehv ühendatus ülejäänud maailmaga.  

Otselendude puudumine avaldab väga suurt kaudset mõju majandusele – turist saab ikka reisitud, aga kui välismaa investoril on valida, kas teeb oma ettevõtte riiki, kus ta saab keskpäevasel koosolekul käia ja õhtuks tagasi olla, või kuhugi, kus ta käib kaks päeva ja peab seejuures veel neli tundi lennujaamades molutama, on vastus selge.  

Tänaseks on Estonian Airi aeglane suremine küll peatatud, samas elus ta ka ei ole, finantsilises mõttes justkui toimib, aga väikesearvulise ja Euroopa äärealal asuva ühiskonna vajadusi ei rahulda.

Jah, enamikku osa Estonian Airi ärakukkunud lende teenindavad nüüd teised ettevõtted, aga nad toovad Eestisse reisijaid ringiga, läbi teiste lennujaamade.

Turisti ei heiduta mõte istuda puhkusereisile minnes paar tundi mõnes lennujaamas, äriklient jätab aga pigem selle lennu tegemata – tema aeg on lihtsalt nii kallis.

Lennundus on karm ja heitlik äri. Väikesele ja kaugele ühiskonnale ei paku kommerts­alustel kunagi ükski firma headel kellaaegadel tihedat otseühendust regiooni poliitiliste ja majanduslike jõukeskustega. Ainus, kes seda teha saab, on rahvuslik lennufirma. Rikkaks sellega aga ei saa.

Kui Estonian Air osutab avalikku teenust, siis tuleb selle kahjumiga leppida ja riik neid tiibu rahaliselt ka toetab. Euroopa Liidus ei ole aga rahvusliku lennufirma riiklik toetamine lubatud, praamiliiklusele ja bussiliiklusele võib riik peale maksta.

Ja nii olemegi lõhkise küna ees. Eesti ühiskond ei jääks Estonian Airi toetades kahjumisse. Lisaks lennujaamale saavad siia lennanud turistist ja ärikliendist tulu kõik alates noormehest, kes lennukile kütusevooliku külge kinnitab, kuni talumeheni, kes hotelli restoranile oma sea peekoniviilu haaval maha müüb. Rääkimata siis veel välisinvestorite rahast, mis meie majandusse liiguks.  

Olukorra lahendaks ehk ELi riigiabi reeglites äärealade jaoks erandi tegemine või kosilane meie tiibadele. Olgu need siis kasahhid või hiinlased – iga kosilane, kellele õnnestuks Estonian Air mehele panna, on hea kosilane.