Merike Martinson: valimisaja pimerünnak - kivi oma kapsaaeda

Merike Martinson. Foto: SCANPIX

Tallinna abilinnapea Merike Martinson (Keskerakond) leiab vastuartiklis kirurg Tiit Merenile, et kriitika tervishoiukorralduse aadressil ei peaks olema suunatud Tallinnale, vaid valitsusele.

Tunnen doktor Tiit Merenit suurepärase kirurgi ja kolleegina, seetõttu oli tema kriitika Tallinna arstiabi korralduse kohta üllatavalt ebapädev ja põhjendamatult halvustav.

Artiklis «Haigete liikumise pudelikaelad» (PM 10.09) ründab autor Tallinna tervishoiukorraldust, tegemata vahet, millised ülesanded ja kohustused on kanda omavalitsusel ja millised riigil. Kas teadmatusest või tahtlikult vassides heidab autor ette probleeme, mille lahendus sõltub valitsuspartei tahtest ja otsustest, mitte omavalitsuse suvast.

Juhin tähelepanu, et omavalitsus ei korralda arstiabi ega väljasta tegevuslube, omavalitsuse esmaülesanne tervise valdkonnas on tegelda terviseedendusliku töö ja haiguste ennetamisega, tervishoiukorraldus ja raviteenuste finantseerimine on riigi kohustus.

Tallinn on seda aastaid riigil kanda aidanud – nimetagem või õendusabi, statsionaarset ja ambulatoorset abi vähekindlustatutele, sõltuvushäiretega laste ja noorte ravi toetamist ja rehabilitatsiooni täielikku finantseerimist, samuti ravimite kompensatsiooni vähekindlustatutele.

Linna eelarvest tasutakse perearsti või eriarsti poolt statsionaarsele ravile suunatud üksielavate, krooniliste haigustega patsientide transpordikulud, linna abipaketi raames kanti aastatel 2011–2012 tasuta hambaravikulutused toimetulekuraskustes isikutele, samuti hüvitati abipaketi raames nimetatuile hooldusravi omaosalustasu.

Ravikindlustuseta isikutele, kes moodustavad linlastest kuni üheksa protsenti, kaetakse statsionaarse ja ambulatoorse ravi kulud, aastatepikkune kaeoperatsioonide järjekord vähenes tänu linna finantseerimisele, kus 2000 inimest sai kiiresti abi, samuti opereeriti linna rahastusel sadu ortopeedilisi haigeid, tagades neile liikumisvõime.

Artikli autor ründab linnavõimu suhtumist perearstidesse, kelle ettepanekuid polevat linnavõimud arvestanud, jättes nad ilma linna toetuseta. Ma ei tea, millistest ettepanekutest käib jutt, küll aga saan öelda, et linn maksis perearstisüsteemi loomise algusajal 2003–2009 kõigile pealinnas töötavatele perearstidele võrdselt tegevustoetust aastati kolm kuni kaheksa miljonit krooni.

Koduvisiitide puudumisest tulenevate probleemide ja patsientide rahulolematuse tõttu esmatasandi arstiabi kättesaadavusel õhtutundidel, nädalavahetustel ja pühade ajal oleme ühistel koosolekutel Tallinna Perearstide Seltsi esindajatega korduvalt püüdnud leida lahendusi ja luua valveteenistust erakorralise meditsiini osakondade (EMO) koormuse vähendamiseks, kuid kompromissi saavutamine põrkus perearstide alarahastatuse argumendile.

Nii olime arstiabi parema kättesaadavuse nimel sunnitud looma munitsipaalsed perearstikeskused, mis praegu toimivad Nõmme ja Haabersti linnaosas ja mille kuus arsti edukalt töötades mainitud kitsaskohti kõrvaldada püüavad, võttes patsiente vastu õhtuti ja tagades telefoninõustamise nädalavahetustel.

Riik alles arutleb perearstikeskuste kaasajastamise üle, Tallinn on koostöös haiglaga loonud tänapäevased multifunktsionaalsed perearstikeskused, mida muide on tunnustanud ka sotsiaalministeerium, pidades neid eeskujuks planeeritavatele nüüdisaegsetele perearstikeskustele.

Meelde tasuks tuletada Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) ja riigikontrolli hinnangut meie perearstisüsteemile, pidades seda mitteefektiivseks ja patsiendi vajadusi mitte rahuldavaks. Siiski, Tallinn ei jäta tähelepanuta hästi töötavaid perearste ja -õdesid, nii tunnustatakse igal aastalõpul linna parimaid, ja sugugi mitte üksnes munitsipaalperearstikeskuse tohtreid.

Tallinnas on erinevalt mitmetest teistest Eesti piirkondadest kõik perearstide nimistud täidetud. Etteheide, et Tallinna arstid lahkuvad riigist linna kehva tervishoiukorralduse tõttu, on valusa riikliku probleemi puhul täiesti kohatu. Pikad ravijärjekorrad pole põhjustatud mitte arstide puudusest, vaid süsteemi alarahastatusest.

Kriitik annab turmtuld ka e-tervise süsteemi pihta, kuid see on Eesti E-Tervise SA töövaldkond. Tallinna linnavalitsusel on kahjuks kurb kogemus, mille kohaselt linna rahastusel perearstide jaoks välja töötatud õpilase elektrooniline tervisekaart, samuti teavitussüsteem kiirabi koduvisiitidest ei leidnud riiklikku toetust ei sotsiaalministeeriumi ega sihtasutuse poolt.

Tallinna tervishoiusüsteemi ebamõistlikkuse näiteks toob Meren kahe linnahaigla rivaliteedi. Sel teemal olen kirjutanud Postimehes («Haiglate ühendamist pole kavas», PM 19.06), tuues ära Tallinna tervishoiu arengusuundade eksperttöörühma seisukohad ja põhjendused, miks pole ühendamine kasulik ja näidates ära selle ebaotstarbekuse patsientide seisukohalt.

Üldse, ka Mereni artiklis tuleb patsiendi huve tikutulega otsida. Sotsiaalministeerium lubas erialade arengukava valmimist aasta eest, ootame pikisilmi. Seni puuduvad igasugused sisulised põhjendused ja majandusanalüüsid, mis veenaksid ühendamise vajalikkuses, kasulikkusest rääkimata.

Mis puudutab aga kahe linnahaigla nõukogusid, siis ühised koosolekud juba toimuvadki.

Paraku peab märkima, et haiglate hea koostöö aluseks on tihtipeale inimlik tahe ning selle puudumisel võimenduvad isiklikud ambitsioonid ei aita kaasa süsteemi parandamisele. Leian ühtlasi, et konkurents pole alati rivaalitsemine, vaid positiivne ja motiveeriv nähtus, võimaldades paremat raviteenust ja pakkudes kõrgemat ravikvaliteeti.

Tähtis on tagada meedikutele nende töös stabiilsus ning lõpetada ärevuse ja ebakindluse õhutamine, mida kahjuks autor taas oma artikliga teeb. Ilmselt on see teadlik sotsiaalministeeriumi mantra võimendamine, et juhtida üheskoos tähelepanu kõrvale põhiprobleemilt, milleks on tervishoiu krooniline riiklik alarahastamine.

Olen nõus, et EMOd on ülekoormatud patsientidest, kelle probleeme saaksid lahendada perearstid. Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti algatusel, koostöös Tallinna Perearstide Seltsi, kõikide linna haiglatega, sh PERHi ja lastehaiglaga, töötati välja ja võeti kasutusele triaaž, mis peaks töö EMOdes efektiivsemaks muutma. Tallinna linn on valmis kõigi pealinnas töötavate haiglate arengut kavandama koostöös sotsiaalministeeriumiga.

Mul on äärmiselt kahju, et lugupeetud ja teenekas meedik on valimisvõitluse olukorras asunud pimerünnakule, eesmärgiga heita iga hinna eest varju oma poliitilisele vastasparteile, samas ignoreerides fakti, et etteheidete adressaat on esmajoones oma partei, kes valitsevas koalitsioonis erinevalt opositsioonist saaks tervishoiupoliitikat muuta ja mõjutada, kõrvaldada artiklis toodud tervishoiukorralduslikke puudusi, sh parandada meditsiini rahastamist. Ravikindlustusrahast ei piisa Eesti tervishoiu praegusegi taseme hoidmiseks ja meditsiinipersonali ülalpidamiseks.

Sedapuhku on autor heitnud kivi oma kapsaaeda, panustades ilmselt lugeja-valija teadmatusele ja manipuleeritavusele.

Autor kandideerib eelseisvatel kohalike omavalitsuste volikogude valimistel Tallinnas.