Tartu tervishoiu kõrgkooli rektor Anneli Kannus.

FOTO: Margus Ansu

Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektor Anneli Kannus kirjutab, et haiglad küll tahavad õdesid juurde, kuid praktika korral­damine tähendab pidevat kemple­mist kõrgkooli ja iga üksiku tervis­hoiu­asutuse-praktika­baasi vahel.

Üks reform tuleb, teine läheb ja nii juba paarkümmend aastat – igahaljas teema. Üks praeguse kõrgharidusreformi eesmärk on kindlasti vähendada õppekavade arvu ning korrastada nende mahtu ja sisu. Ühtlasi selgem väljund tööturule ja kvaliteetsem väljund edasiõppimiseks. Ümberkorraldamist soosib gümnaasiumipingist tulevate potentsiaalsete tudengite arvu vähenemine.

Samal ajal teeb sotsiaalminister haridus- ja teadusministrile ettepaneku tervishoiu ja meditsiini õppevaldkonnas tudengite arvu suurendada. Tervishoiuasutused ütlevad, et see on hädavajalik, kuna juba praegu on haiglates ametikohad täitmata ning tööl olevad kolleegid töötavad kas mitmes asutuses või lihtsalt asendavad pidevalt puuduolevaid kolleege, see tähendab, töötavad ülekoormusega.

Teadlaste rühm väidab, et see vähene vastuvõetavate hulga kasvatamine meie tervishoiusüsteemi veel ei päästa, seda arvu soovitatakse suisa kolmekordistada. Haridus- ja teadusministeerium lisaraha ei välista, kuid rõhub vajadusele kasutada kõrgkoolide sisemisi ressursse ehk reformiga rakendunud «ise otsustamise võimalusele», keda, kui palju, millal ja mida õppima võtta.

Reaalne olukord on selline, et tervishoiukõrgkoolidel ei ole ühtki ülearust õppekava – sisemist ressurssi tegelikult pole. See tähendab, et vähendades ühe õppekava vastuvõttu teise õppekava vastuvõtu suurendamiseks, tekib tervishoiutöötajate puudujääk kolme aasta pärast lihtsalt mõnes teises valdkonnas.

Õppetöö kestab võrreldes Euroopa Liidu õppekavadega lühemat aega ja on juba praegu tihedam, kuna Eesti pole lihtsalt nii rikas, et koolitada näiteks 16 erinevat spetsialisti õdede erialal – meie koolitame neljal erialal.

Tööturu vajadustest ja tervishoiusüsteemi ülesehitusest lähtudes oskab meie kõrgkooli lõpetanud õde teha näiteks veeniprotseduure ega pea läbima sellekohast lisaõpetust ja sooritama eksameid tööandja kulul (nagu mitmes Euroopa riigis). Samas on nende keerukate protseduuride tegemise-õppimise tõttu vaja Eesti praktikandi kõrvale ka praktikajuhendajat.

Tervishoiukõrgkoolides õpetavatest õppejõududest enamikul on tervishoiu- või meditsiinivaldkonna haridus. See tähendab, et kui tervishoiuasutustes tõstetakse õdede ja teiste tervishoiutöötajate töötasu, siis tuleb seda kohe teha ka kõrgkoolis, muidu lihtsalt liiguvad õppejõud tagasi tervishoiusüsteemi.

Haiglate seisukohalt vaadates on see muidugi tervitatav, kuna nii saadakse endale äärmiselt kompetentsed töötajad, kuid kõrghariduses tähendab see uue õppejõu kasvatamist. Õel kulub uude osakonda sisseelamiseks aega keskmiselt neli kuud (stažöörina töötamise aeg). Õppejõuametisse sisseelamine võtab ühe, õppejõuks kasvamine vähemalt kolm aastat.  

2005. aasta kevadel rääkisid tervishoiukõrgkoolid õdede töömahu ja vastutuspiiride suurenemisest järgmisel kümnendil. Töömahu suurenemise põhjuseks polnud siis vaid vananev ühiskond, vaid õdede ja arstide töö ümberkorraldamine. 2013. aasta kevadel rääkisid Tartu Ülikooli kliinikumi konverentsil ka eri valdkondade arstid (günekoloogid, psühhiaatrid, kardioloogid) sellest, kui palju tööst oleks vaja üle anda õdedele ja ämmaemandatele. Kuid neid, kellele tööd üle anda, pole enam piisavalt.

Noori jääb järjest vähemaks ja me peame keskenduma ümberõppijatele. Ümberõppeks tuleb aga luua tingimused (kõikidel pole võimalik vaid abikaasa palgast ära elada). Ümberõpe vajab paindlikku õppekorraldust, sealhulgas näiteks tervishoiu erialadel tasuta osakoormusega õppe säilitamist. Ümberõpe vajab stipendiume täiskoormusega õppijale. Ümberõpe vajab lapsehoiuteenust kõrgkooli kõrvale, et nominaalajaga lõpetada oleks üldse võimalik.

Ehe näide on praegune situatsioon praktika korraldamisel. Turumajanduslik kemplemine kõrgkooli ja iga üksiku tervishoiuasutuse-praktikabaasi vahel nii praktika korraldamise, praktikantide arvu kui ka praktikatasude üle loob olukorra, kus haigla küll tahab, et õdede vastuvõttu kooli suurendataks, kuid praktikante juurde ei taha. Haiglasüsteemist lähevad praktikajuhendajateks väljaõppinud pikaajalise töökogemusega õed, mistõttu soovib haigla, et pidevalt koolitataks praktikajuhendajateks uusi õdesid.

Praktikajuhendajate koolitust teevad mõlemad tervishoiukõrgkoolid juba pikka aega ning suures mahus tasuta. Praktikant praktikabaasis on tüli: korralda, juhenda, vastuta ja raha selle eest on pisku. Ent kui pole praktikanti, siis pole tulevikus ka töötajat. Kes ikka enam põrsast kotis ostab?

Üliõpilaste vastuvõtu suurendamine tervishoius ja meditsiinis on meie kõigi ühine mure. Tahame ju säilitada praegust tervishoiusüsteemi ja seda veelgi paremaks muuta? Vastuvõtu suurendamisega paralleelselt tuleb lahendada praktikakorralduse küsimused.

Üks üksik lahendus ei aita. Alustada tuleb ühel ajal nii praktikajuhendajate töökohtade loomisega haiglates haigekassa eelarvest kui ka lisaraha leidmisest praktikabaasile. Praktikabaasiks olevale tervishoiuasutusele tuleb tagada sihtotstarbeline ja ühesugustel põhimõtetel rakendatav otsetoetus. Ühtlasi tuleb toetada üliõpilastel väljaspool kodukohta (majutus ja sõidukulu) praktika sooritamist.