Kuldar Kullasepp

FOTO: TOOMAS HUIK/PM/SCANPIX BALTICS

Poliitikast just mitte liiga palju huvituvad inimesed peavad iga paari aasta järel sellega siiski veidi tegelema, valides välja need, kelle ideede ja tegudega kõige enam ühist. Paljudel juhtudel on seejuures esimeseks (või domineerivaks) kontaktiks reklaampinnad teede ääres, ajalehtedes, raadios ning mujal, kus ruutsentimeetrid või sekundid arvel. Piiratud vahenditega peavad erakonnad ja valimisliidud suutma endast (esma)mulje jätta.

Kõrvaltvaatajale näib, et niivõrd sisutühja, ükskõikset, kuid samas hämmastavalt ülbet «kampaaniat», kui on tänavu pealinnas, ei mäletagi. Enam ei vaevuta isegi (võlts)lubadusi andma. Tänaval ringi jalutades saame teada, et töötuid inimesi Keskerakonnas ei ole. Saame teada, et sotsiaaldemokraadid soovivad tegelikult hoopis Toompeale minna ning Reformierakond on uhke Eesti üle (kuigi see kõlab pigem enda üle uhkustamisena). Ja saame ka teada, et seni pigem meeldivalt vaoshoitud stiiliga IRL on võtnud kõige magedama taktika – rünnata pealinna võimu, tehes seda arusaamatult agressiivsel moel ja jättes seejuures kõik vähegi tõsiseltvõetava üldse kõrvale.

Kui täpne olla, leidub küll ka plakateid, kus mõnda konkreetset objekti korrastada või luua lubatakse (?), kuid ühtegi kandvat ideed linna ja piirkonna arenguks ei leia. Kui tänaval loodud esmakontakt on tühine, siis pole ka põhjust imestada, miks pole tekkinud sügavamaid arutelusid või arvamuste vahetust. Linnapilti vaadates pole uuelt võimult, ükskõik kes selleks ka saab, midagi uut oodata.

Mida lähemale jõuab valimispäev, seda enam valdab mind lisaks teadmatusele, keda valida, ka sisimas pulbitsev pettumus, millest hakkab välja kasvama märksa sapisem tunne. Mul on tunne, et erakonnad ei kavatsegi minuga rääkida. Selle asemel saame jälgida üleolevat ja ülbet mängu, millesse sekkumine kulutab vaid närve, kuid mida ignoreerida ka ei saa. Valija on instrument, kellega manipuleerimine on muutunud ebahuvitavaks, sest omavahel on palju parem sõdida: bravuurikate plakatitega, neid üksteisele jalgu loopides. Just nimelt sõdida, sest miks muidu nimetatakse erakonnakaaslasi tihti «kaasvõitlejateks».

Mina ei taha võidelda. Soovin hoopis anda hääle inimesele või erakonnale, kes suudab vaatamata seisukohtade erinevusele teistesse respektiga suhtuda, teisi kuulata ja nendega kaasa rääkida. Soovin anda hääle sellele, kellel on mingigi idee, mida ta suudab väljendada ka piiratud pinnal.

Täna 25 aastat tagasi olin poisipõnnina Tallinnas lauluväljakul isa kukil. «Eestimaa laul» oli võimas, sellest sain juba siis aru. Kahe päeva pärast olime kogu perega Rahva Hääles, vanemad on siiani seda lehte alles hoidnud.

Kas muru oli siis rohelisem? Ei olnud. Kuid olid ideed, väärtushinnangud ja eesmärk. Siis olime uhked enda üle, õigusega. Nüüd oleksin selle hüüdlausega lehvitades väga ettevaatlik. Eriti kui oleksin poliitik.