Tiit Meren: haigete liikumise pudelikaelad

Tiit Meren Foto: Mati Hiis / Õhtuleht

Kirurg Tiit Meren kirjutab, et arstid, kes Tallinnast ära minna tahavad, räägivad eelkõige, et ei jõua taluda siinset haigete liikumise korraldamatust. Ometi on Tallinna linn võtnud endale kahe haigla ja munitsipaalperearstikeskuse pidajana tervishoiu kvaliteedi eest suure vastutuse.

Eesti seaduse kohaselt ei ole kohalikul omavalitsusel kohustust muretseda tervishoiu, see tähendab haigete liikumise ja nende käekäigu pärast. Teisalt on Tallinna linnavalitsus näidanud üles initsiatiivi, olles kahe munitsipaalperearstikeskuse ja kahe haigla – Lääne-Tallinna keskhaigla ja Ida-Tallinna keskhaigla – pidaja. Sellega lasub lisaks riigile ka Tallinna linnal tervishoiu kvaliteedi eest üsn­a suur vastutus.

Kui haigel linnakodanikul tekib mure tervisega, pöördub ta perearsti poole. Perearst aitab ise või, kui vaja, saadab patsiendi eriarsti vastuvõtule. Perearstid aga kurdavad, et haiglates takistavad eriarsti juurde pääsu pikad ootejärjekorrad. Seega pole neil võimalik haiget täpsustavale uuringule-ravile saata.

Kui haige ei saa vajalikku nõu või ravi perearstilt, pole raske ära arvata, missugused süüdistused lendavad patsientidelt perearsti pihta. Perearstid on Tallinna Perearstide Seltsi kaudu teinud linna tervishoiu korraldajale ettepanekuid süsteemi korrastamiseks.

Seni on need kõlanud, nende endi sõnul, kurtidele kõrvadele. Ka Eesti Haigekassa pole nende ettepanekute suhtes hakanud konstruktiivseks diskussioonipartneriks ja otsuste langetajaks.

Aga nagu perearste, nii muserdab olukord ka haiglate eriarste. Nende tavapärane tööpäev on sageli blokeeritud haigete tulvast, kellele perearst pole saanud anda põhjendatud saatekirja. Põhjus: haige ise on otsustanud minna erakorralise meditsiini osakonda, sest seal ju võetakse ta ikka jutule. Või on haige saanud telefonitsi kokkuleppele eriarstiga mõnest teisest osakonnast ja nõuab nüüd perearstilt tingimusteta ja otsekohest suunamist eriarsti juurde.

Ent eriarsti konsultatsiooni käigus selgub, et mõistlik perearst, kui talle oleks veidi aega antud, oleks olnud suuteline haiget adekvaatselt nõustama ja abistama ning eriarsti vastuvõtt või erakorralise meditsiini osakond oleks saanud keskenduda tõsisemate tervisemuredega patsientidele.

Kirjeldatud olukord pole uudis linna tervishoiu korraldajatele, sest perearstid on teinud mitmeid ettepanekuid süsteemsema lahenduse nimel. Munitsipaalvõimu esindajad on seni vastanud, et seda küsimust pole võimalik poliitiliselt võitjana lahendada, või ei võta seda üldse kommenteerida ja katsuvad demonstreerida oma võite «lihtsamatel rinnetel».

Isiklikust initsiatiivist on Eesti Perearstide Selts koostöös oma rahvusvahelise alaliiduga auditeerinud Tallinna perearstikeskuste abiandmise kvaliteeti. Linnavalitsuselt on palutud erinevat lähenemist paremate ja mahajäänumate keskuste võrdluses. Juttu on tehtud nii materiaalsest kui ka moraalsest toest. Linnavalitsuselt pole aga mingit vastust tulnud.

Samuti kerkib üles küsimus, miks on terviseamet väljastanud tegevuslube ka seadusenõudeid mitte täitvatele perearstikeskustele. Linna vastus: poliitiliselt on vahetegemine võimatu! Järelikult need keskused, kes investeerisid olmesse ja personali, et seaduses nõutud tasemel olla, tegid seda asjata.

Lisaks küsiti linna tuge dialoogi pidamiseks Eesti Haigekassaga, et korras keskused võiksid olla veidi enam ka sealtpoolt rahaliselt toetatud. See sunniks mahajääjaid pingutama, et «reele» jõuda. Tallinna linnavõim pole nendele ettepanekutele reageerinud või on – hoopis üllatavalt – eelistanud vaid kahte munitsipaalperearstikeskust, jättes teised, samuti linnaelanikke ravivad perearstikeskused, omapäi võitlema suurte kommunaal- ja rendikuludega.

Perearstikeskuse pidajad on nördinud ja mitmed kaaluvad sellest tegevusest loobumist. Paljud, nagu viimasel ajal juhtub, on hakanud intensiivselt õppima soome keelt ja on kohtunud Tallinnas tuuritavate Soome haiglate värbamis-manager’idega. Viimased plaksutavad rõõmust käsi, et haritud, senise karjääri vältel keerulist töökorraldust trotsinud ja seeläbi vajalikku kogemust omandanud Eesti arstid Tallinnast tahavad nende juurde tööle tulla.

Tallinnast ära minna tahtjad räägivad eelkõige, et ei jõua enam taluda siinset haigete liikumise korraldamatust. Kas siis Tallinnas, Eesti suurimas ja võimekaimas omavalitsuses, pole tõesti võimalik käima saada tänapäevast tervishoiu korraldamise süsteemi?

Tallinna perearstidel on endiselt ettepanek kasutusele võtta «haigete eelvaliku saatekirjade» saatmise elektrooniline süsteem. See initsiatiiv võib oma innovaatilisusega tähelepanu pälvida ka välisriikides, sest paneb abi vajavad haiged vajalikul hetkel ja vajaliku kiirusega abiandjate vahel liikuma. Selline perearsti ja eriarsti vaheline elektrooniline konsulteerimise süsteem võimaldaks haigele juba ühe päeva jooksul selgitada tema edasise abiandmise viisi ja väldiks niiviisi asjatuid ummikuid.

Järjekordne näide Tallinna tervishoiusüsteemi ebamõistlikust korraldamisest on kahe linnahaigla rivaliteet nõukogude tasandil.

Kui mõlema haigla personaliga rääkida, kinnitavad paljud vastaspoole haiglas olijad nagu ühest suust, et juba täna teevad nad arstide-kolleegide tasemel igapäevast koostööd oma ühiste Tallinna haigete ravimisel. Las nad ükskord seal «üleval» otsustavad, kas koos või eraldi, peaasi, et saaksime lõpuks selguse ja kindlustunde.

Tõhusust taotlev haiglapidaja vaataks kindlasti hindavalt Tallinna tervishoiuteenuse pakkumise turgu, kus on ühel pool munitsipaalomanduses olevad Lääne-Tallinna keskhaigla ja Ida-Tallinna keskhaigla, teisel pool on suur avalikus omanduses ja euroraha toel sirguv Põhja-Eesti regionaalhaigla ning hulk eraomanduses olevaid, eriarstiteenust ööpäev ringi pakkuvaid haiglaid. Tõhususe taotleja üritaks kindlasti muuta kaht linnahaiglat ladusalt toimivaks süsteemiks, mis positiivses mõttes konkureeriks nii suure PERHi kui ka väiksemate erahaiglatega ega laseks seeläbi Tallinnas tekkida ühe suurhaigla monopolil.

Asjade selline korraldus peaks meeldima patsientidele, sest haiglate omavaheline positiivne konkureerimine võimaldab tal hõlpsamini «otsida» kvaliteetsema ja kättesaadavama raviteenusega haiglat. Õnnelik peaks olema ka Eesti Haigekassa, sest teenuse hinnad püsiksid mõistliku kontrolli all.

Kindlasti tekitaks selline haiglatevaheline positiivne konkurents avaliku diskussiooni, kõigepealt Tallinnas, siis ilmselt terves Eestis – milleks me täna Tallinnas haigekassa raviraha kasutame (kulutame) ja kuidas on kaetud eeskätt haigete vajadused?

Sellele järgneksid küsimused, kas Tallinnas haigetele tehtavad uuringud ja ravi on maailmas kinnitust leidnud teaduslike saavutuste alusel ikka põhjendatud, ning samuti tuleks vastata ülidelikaatsele, aga ausust nõudvale küsimusele: millist arstiabi me oleme võimelised üleval pidama nii täna kui ka homme? Milline on haigekassa jätkusuutlikkus Eestis osutatava meditsiinilise teenuse rahastamisel?

Tallinna patsiendid tahavad teada, mida nad oma maksuraha eest Tallinna arstilt küsida ja saada võivad. Selle alusel saavad ka arstid ja õed Tallinnas planeerida oma edasist karjääri ja elu Eestis või välismaal.

Siin käsitletu on vaid kübeke sellest, mida Tallinna haigete tervisehädade leevendamiseks analüüsima ja tegema peab. Peame haigete liikumise teel olevad sõlmed lahti harutama, alustades Tallinnas. Motiveeritud ja arukaid inimesi meil ju jätkub. Konstruktiivseid ideid on perearstid algatuseks juba pakkunud, rakendame nad samm-sammult nüüd ka ellu.

Autor kandideerib IRLi nimekirjas Tallinnas