Eve Anijärv

FOTO: Erakogu

Eve Anijärv nõustub, et propageerima peaks turvalist peremudelit ja perede kokkujäämist, kuid leiab, et selline pere võib vabalt olla ka mõni mitte traditsioonilist mudelit järgiv.

Sel nädalal Tallinnas ja järgmisel Tartus toimuva «Erinevus rikastab» nädala fookuses on tänavu perekond, et kajastada võrdse kohtlemise kontekstis kõikvõimalikke peresid, mille moodustavad või kuhu kuuluvad vähemused: etnilised või rahvusvähemused, puuetega inimesed või seksuaalvähemused.

Eelmisel reedel keskendusid ajakirjanik Priit Pullerits ja riigikogu liige Margus Tsahkna Postimehes sellele, justkui ei tohiks pereteemalistel nädalatel rääkida samast soost vanematega perekondadest. Sellegipoolest peame oma väikses Eestis meeles pidama, et siin elab erinevat tüüpi peresid: kärgpered, paljulapselised, üksikvanemaga, samast soost vanematega, kasuvanematega, vanavanematega pered. Neid kõiki tuleb väärtustada, hoida ja võrdselt kohelda. Kuni seda ei ole suudetud saavutada, on vaja rääkida meie kõrval elavatest peredest ja teha seda ausalt ning inimlikult.

Fakt on see, et Eestis elab samast soost vanematega peresid ning nad ei erine suuresti teistest Eesti perekondadest. Neil on samasugused igapäevased mured ja rõõmud, nad käivad tööl, lähevad õhtul lapsele lasteaeda või kooli järele, söövad koos õhtust. Oluline erinevus tuleb välja eelkõige neid ümbritsevate inimeste ja riigi suhtumises sellistesse peredesse. Millegipärast arvavad paljud, et see polegi perekond, ometi on neil lapsed ja lastel on vanemad, neil on ühine kodu ja tulevik. Mõistagi oleme harjunud, et laps kasvab koos ema ja isaga, aga see ei muuda kuidagi fakti, et osad lapsed kasvavad teistsugustes peredes ja need lapsed ning pered vajavad samasugust kaitset nagu kõik teised. Ka USA lastearstide hiljutise uuringu aruandest selgub, et laste heaolu ei olene mitte vanemate soost ja sättumusest, vaid nende omavahelise suhte tugevus ja sotsiaalne toimetulek on need faktorid, mis aitavad laste turvatundele kõige rohkem kaasa.

Neid inimesi, kel on hea meel, et Euroopa Liit, sotsiaalministeerium ja Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituut panustavad sellise tarviliku projekti korraldamisse nagu «Erinevus rikastab», on Eestis palju. Nad tunnevad, et meil jääb väheks mõistmisest, hoolimisest ja austusest. Liiga palju on teistest ülesõitmist ja enda paremaks pidamist.

«Erinevus rikastab» filminädal on üks viis inimlike lugudega tutvumiseks, mis räägivad erinevate perekondade saatusest. Ehk saab mõni filmivaataja just neid lugusid vaadates aru, et kuigi mõni pere võib tema omast erineda, pole see ometigi mitte millegi poolest kehvem või vähem väärtuslik. Nii jääbki üle Tsahknaga nõus olla, et «propageerima peaks turvalist peremudelit ja perede kokkujäämist». Seepärast on tähtis avardada inimeste maailmapilti, et arvestataks kõigi Eestis elavate peredega, sest perede lahkuminemisele ja tihti ka Eestist lahkumisele aitab kaasa ümbritsevate inimeste mõistmatus ja nendepoolne arvustamine.

Eesti seadusandlus perekonda ei defineeri, perekonnaseadus defineerib vaid abielu. Teame ju kõik, et paljud paarid ei ole abielus, kuid see ei vähenda kuidagi nende pere tugevust. Perekonna defineerib iga inimene enda jaoks ise ja isegi kui see on harjumuspärasest pisut erinev, siis kõige olulisem on ikkagi see, et pereliikmed armastavad, hoiavad ja austavad üksteist. Sellised pered on kõige tugevamad, sõltumata sellest, millisest soost, millise nahavärvi, rahvuse või religioosse taustaga inimesed selle moodustavad.