Nils Niitra: Eesti otsib superstaari

Nils Niitra Foto: Postimees.ee

Eesti otsib tegelikult superstaari juba aastakümneid. Hingevärinaga elasime omal ajal kaasa Maarja-Liis Ilusa maailmavallutuslikele ambitsioonidele, Markko Märtini rallisõitudele või Skype’i edule. Skype pole tegelikult meie leiutis (eestlastel lasti see valmis programmeerida), Markko Märtin ei saanud maailmameistriks ja Maarja-Liis tuli koju tagasi.

Praegu hoiame pöialt Margus Hundile ja loodame, et äkki saab mehest ameerika jalgpalli  superstaar, sest paraku on meie seni parim pärisjalgpallur Mart Poom. Poom oli tubli, aga oleme ausad, maailma absoluutse tipuni ei küündinud ta kunagi. Majanduselus oleme otsinud oma inim-Nokiaid juba pikki aastaid, ent pole neid ometi päriselt leidnud. Pole ühtki eesti Bill Gatesi ega Steve Jobsi.

Mõni lugeja küsib nüüd, et kas mul on mingi superstaari otsimise haigus. Sugugi mitte – kirjeldan pigem haigust, mis näib valdavat tervet meie meediat. Iga pisimgi saavutus kiidetakse viivitamatult üles ja muututakse kole ambitsioonikaks.

Meil muide on siiski üks tõeline superstaar – tema nimi on Arvo Pärt ja tegu pole üldsegi mingi tillukese nišitegijaga, ehkki iga briti proletaarlane teda ei tunne. See mees inspireerib globaalset kultuurieliiti, ent ometi jääb erand reeglit kinnitama.

Meie oma superstaaride puudumise põhjus pole rahva väiksus – eestlastel on olnud kodus ja maailma juhtivates riikides küllalt võimalusi tippu tõusta. Kahtlustan, et nad on läbi põlenud või loobunud pigem meie rahvuspsühholoogia eripära tõttu. Praeguseks on juba kahe käe sõrmedel võimalik üles lugeda Eestis tuntud inimesi, kes läksid New Yorki karjääri tegema ja tulid sealt tagasi mitte lihtsalt, saba sorus, vaid psüühiliselt traumeerituna.

Läbi sajandite on eestlase suurim unistus olnud täis kõht ja katus pea kohal. Meil pole olnud kõrgklassi, kes mõtleks mingites võimsamates kategooriates kui unistus näljavabast elust või maja looduskaunis kohas. Suurrahvaste hulgast on esile kerkinud väga erakordsed isiksused, lausa geneetilised hälbed, eestlase ellujäämiskunsti suurimaks saladuseks on aga olla keskmine. Elu on õiendanud talupojakultuuris äärmustega arved.

Nii ongi eestlased eurooplaste hulgas keskmiselt väga tublid, ent ometi on nad pisut ... keskmised. Unistus näljavabast elust on nüüd asendunud unistusega eramust linnaservas, kahest lapsest, heal juhul kahest autost ning ühest turismireisist aastas. Latt ei ole väga kõrgel, ja isegi kui oleks, tõmmatakse see varem-hiljem olude sunnil madalamale. Me armastame seda väikest ja inimhõredat maailma, mis meil siin on. Ja isegi kui me ükskord maabume kuskil New Yorgis, mõjume sealsete tõeliste superstaaride jaoks kuidagi ... keskmiselt.