Ergma: riigikogu roll pole vaid seaduste kvaliteeti parandada

Riigikogu esimees Ene Ergma Foto: Margus Ansu

Riigikogu esimees Ene Ergma ütles parlamendi sügishooaja avaistungil peetud kõnes, et kuigi valitsuse ja ametnikkonna osa seadusloomes kasvab, ei pea parlamendi roll piirduma üksnes seaduste kvaliteedi parandamisega. Postimees avaldab Ergma kõne täismahus.

Pean vajalikuks ja kohaseks rääkida sellel aastal riigikogu hooaja avakõnes riigikogu kohast ja temale langevatest ootustest läbi veidi avatuma prisma kui harilikult, sest kogu Eesti ühiskonnas on viimasel ajal poliitikas osalemisest ja demokraatia toimimisest räägitud tavapärasest rohkem.

Parlamenti kui institutsiooni võib mõtestada väga erinevalt. Kõik kolleegid siin saalis teavad, milleks nad siin on. Meie roll ja ülesanded on kirjas põhiseaduses. Meenutagem endale ja teistele, et kõige avaramas ühiskondlikus mõttes on parlamendil roll, mida mitte keegi teine täita ei saa.

Oleme endiselt ja peamiselt rahva esindus. Esindusdemokraatia põhimõtete kohaselt on parlament kõrgeim riigi esindusorgan. Meie sajaühekesi moodustame kõige nähtavama osa riigivalitsemisest ja seeläbi anname kõige otsesema panuse riigi usaldusväärsusesse, sest meie suhtes valitsevad kõige kõrgemad ootused.

Möödunud aastal väideldi Eesti eri kohtades päris palju esindus- ja osalusdemokraatia vahekorra üle. Mitmetes tõsistes aruteludes on kõlanud väited, et aeg on liikuda edasi palju paremate ja tõhusamate valitsemisvormide poole, kui seda on parlamentarism oma tuntud kujul. Arvan, et need arutelud on olnud intellektuaalselt huvitavad.

21. sajandil on inimeste ligipääs informatsioonile ja teadmistele niivõrd suur, et see esitab riigivõimule üha uusi väljakutseid. Kodanikud tahavad riigivõimu teostamisel senisest enam kaasa rääkida, see on tegelikult suurepärane. Kuidas informeeritud kodanikke rohkem poliitikasse kaasata ja selleks uudseid ajakohaseid lahendusi välja pakkuda, on väga aktuaalne küsimus kõigis maailma arenenud demokraatiates. Mingil juhul ei peaks me neid arutelusid vaatama rünnakuna riigikogu institutsiooni autonoomiale ja rollile seadusandjana. Kui sellistest aruteludest sünnivad ideed, kuidas demokraatlikke protseduure ka valimistevahelisel ajal tugevdada, on see ühiskonnale kindlasti kasulik.

Ühes võime aga kindlad olla: riigikogu on jätkuvalt kõige tugevama ja legitiimsema mandaadiga poliitiliste vaidluste lahendamise foorum ühiskonnas. Tuletagem siinkohal meelde Voltaire’i kuldseid sõnu demokraatia kohta: ma ei nõustu sinu arvamusega, kuid võitlen surmani, et sul oleks õigus oma arvamus välja öelda. Teame ju, et vaidlustes peitubki demokraatia võti. Ühiskonnas eksisteerivad paratamatult erinevad huvid, demokraatia kvaliteet on tagatud aga siis, kui kõigil on võimalik enda õiguste eest võrdselt hästi seista ja tugevaim argument esitada.

Esindusorganiks ja vaidluste lahendamise platvormiks olemise kõrval oodatakse meilt loomulikult jätkuvalt häid ja õiglasi seadusi. Jah, me algatame praegu ise vähem seadusi kui näiteks 1990ndatel aastatel. Aga selle tõiga serveerimine kriitikana mõjub nagu jutt sellest, et vanasti oli muru rohelisem ja taevas sinisem. 1990ndatega pole mõtet tänast seisu võrrelda: toona oli kiiresti vaja riigi õigusaktid  välja töötada. Ka valitsused vahetusid väga tihedasti. See tähendas, et riigikogu panus seadusloomesse oli siis võrreldav tänase valitsuse omaga.

Tõsiasi, et parlament ise algatab nüüd seadusi vähem, ei ole Eestile ainuomane, vaid on Euroopas valdav. Teadmiste- ja tõendipõhisel infoajastul on paratamatu, et valitsus oma ametnikkonnaga on haaranud seaduste algatamisel jämeda otsa enda kätte, ent parlamendile seadusandjana jääb alati roll teha põhimõttelisi ja väärtuselisi valikuid, peegeldada ühiskonnas hetkel valitsevat arvamuste ja hoiakute tasakaalu mis tahes küsimuses.

Meie ees, kolleegid, seisab väga väärtuspõhise teemana justiitsministeeriumis ette valmistatud karistusõiguse reform. Juba 2010. aasta kevadistungjärgul juhtis riigikohtu esimees parlamendi tähelepanu ülekriminaliseerimise probleemile. Ta rõhutas, et üldpõhimõttest tulenevalt on karistusõigus vahend ultima ratio ehk selline õigusharu, mille poole on vaja pöörduda juhul, kui teiste õigusharude regulatiivsest toimest ei piisa. Meie riigi võimekus kaitsta tavalist inimest raskete kuritegude ja rikkumiste eest on tublisti suurenenud, kuid teha on veel palju.

Isiklikult arvan, et riigikogu on kõige õigem foorum arutamaks, millised eksimused on oma loomult ja iseäranis tagajärgedelt sellised, et väärivad kuriteo ja kriminaalmenetlusega kaasnevat riiklikku pingutust, mis on seotud kulu, halduskoormuse ja kriminaalkaristustega.

Rõhutan veel parlamendi unikaalse rolli valitsuse ja bürokraatia võimalike liialduste üle kontrolli ja järelevalve teostajana. Valitsuse ja ametnikkonna kasvav osa seadusloomes ei tähenda seda, et meie seadusandjatena peaksime piirduma seaduste kvaliteedi parandamisega. Võimude lahusus annab meile õiguse ja kohustuse vajaduse korral vastu seista katsetele regulatsiooniga kõiki maailma hädasid ravida. Ometi oleme seadusloomes tihedamini partnerid kui vastaspooled.

Riigikogu peab edaspidigi aktiivselt panustama pikaajaliste probleemide lahendamisse. Ühe näitena toon eakate tööhõive, mis vajab märksa sisulisemalt tähelepanu.

Oleme rahvaloenduse järel toimunud riigikogu aruteludes lahanud rahvastiku vananemise probleemi, aga peame aru andma, et on aeg hakata sellega kaasnevateks muutusteks praktiliselt valmistuma. Juba praegu, aga veel enam 20 aasta pärast on meil tehnoloogia arengu tõttu loodud palju selliseid töökohti, mille puhul pole olulist vahet, kas inimene on 20-, 50- või 80-aastane. Kas aga meie tööandjate hoiak ja motivatsioon on sellised, et kui inimestel jätkub tervist ja tahet kõrgemas eas töötada, seda neile ka võimaldatakse? Mida saaks teha paremini selleks, et nii tervist, töötahet kui ka tööd jätkuks? Usun, et see on üks strateegiline teemavaldkond, mis vajab riigikogu panustamist.

Teise näitena toon Rail Balticu projekti. Meediast jääb aeg-ajalt ekslik mulje, et tegemist on Brüsseli projektiga. Tegelikult on see ju kogu Eesti rahva projekt, sest Eesti geograafilist asukohta silmas pidades on korralike ühendusteede olemasolu arengu eeldusena möödapääsmatu. Riigikogu tööga seoses märgin ära kaks asja, millest Rail Balticu teokssaamine sõltub. Üks on ettevalmistustöödeks vajaliku riigieelarvelise rahastamise ettenägemine, millega usutavasti saame hakkama. Teine ja võimalik, et meilt paljudelt hoopis rohkem aega nõudev ülesanne on seotud Rail Balticu trassi planeerimisega. Praegu on käimas planeerimine ja trassivariantide analüüs. Selles protsessis on paratamatult põrkuvaid huvisid.

Erinevate variantide plusse ja miinuseid saab küll välja tuua ja analüüsida, aga ikka sobib üks lahendus ühele rohkem ja teisele vähem. Kutsun riigikogu liikmeid selgitama oma valimisringkondades selle ettevõtmise tähtsust, et inimesed mõistaksid vajadust teha ka planeeringuküsimustes kompromisse, mis võimaldavad elul edasi minna. Aitame kaasa sellele, et see suur taristuprojekt ei takerduks lõpututesse vaidlustesse. Üksmeelt on vaja ka riikide vahel. Rail Baltic peab vastama tänapäeva vajadustele, selle infrastruktuur peab kogu trassi ulatuses võimaldama rongidel sõita kiirusega 240 km/h. See on strateegiline projekt, kus valitsus vajab riigikogu tugevat partnerlust.

Viimaseks. Parlament esindab inimesi, aga tema ülesanne on ka valitsemist ja otsustamist tagasi peegeldada. Selgitada otsuste tausta, toetada ja kritiseerida otsuseid. See tagasisidestamine käib meil, saadikutel, oma valimisringkondades ja avalikkuses pidevalt.

Selle üks vorme on valimiskampaania, mille keskel kohalike valimiste võtmes just praegu oleme. Jõuame perioodi, kus valimiste nappuse üle kurta ei saa. 2013. aasta sügisest kuni 2015. aasta sügiseni ehk peaaegu kahe aasta jooksul toimuvad meil neljad valimised – kohalike omavalitsuste, Euroopa Parlamendi, riigikogu ja presidendi valimised.

Kampaaniate ajal on poliitiline kuumaverelisus põhjamaises Eestis sama tavaline kui vahelduva pilvisusega kergete sademetega ilm. Huumoriga segatult lubage mul seda perioodi võrrelda lennuki sattumisega turbulentsi, mille ajal on teatavasti nõutav kinnitada turvavööd. Jätkem endile meelde, kolleegid, et meie ei ole selle lennuki reisijad: kui valimistel on pilootideks valijad, siis valimistevahelisel ajal on see roll usaldatud peamiselt meile. Kui tugevasti meid ka ei mõjutaks poliitilised kampaaniad, mis on samas kahtlemata demokraatliku poliitika lahutamatu osa, ärgem unustagem, et meie oleme Eesti Vabariigi seadusandjad.

Edukat parlamendihooaega teile kõigile! Elagu demokraatia!