Jüri Maloverjan

FOTO: Erakogu

Püüdes takistada lääne sõjalist sekkumist Süüria kodusõtta, näitab Venemaa oma küünilisust. Küünilised on tegelikult kõik Süüria konflikti osalised, Moskvale on aga kõige tähtsam demonstreerida oma iseseisvust maailmaasjades, kirjutab kolumnist Jüri Maloverjan.

Venemaal, nii reakodanike kui ka poliitikute seas, on ikka veel väga laialt levinud arusaam, et nende riik on omaette tsivilisatsioon, omaette jõukeskus ning selle missioon maailmas on lääneriikidele vastu seista – nii omaenda huvide kui ka maailma tasakaalu nimel.

Üsna paljud kommentaatorid on veendunud, et Vladimir Putin, ükskõik, mida ta avalikult parasjagu ei räägiks, arvab sedasama.

Seejuures on vetoõigusega alaline koht ÜRO Julgeolekunõukogus tuumarelva kõrval üks kahest ainsast tõelise suurriigi tunnusest, mis Venemaal ikka alles on. Nii rõhutavadki Putin ja välisminister Sergei Lavrov igal võimalusel, et kõik sõjalise sekkumisega seotud otsused kuuluvad just julgeolekunõukogu ainupädevusse.

Mitte et Moskva hooliks nii väga rahvusvahelisest õigusest, muidugi mitte – Gruusiat ründas ta teadagi ÜRO luba küsimata, kuid nagu iga riik, tahab Venemaa, et temalt küsitaks luba igas veidigi tähtsas asjas, kuid tema ei peaks seda tegema.

Seistes ÜROs USA-le ja tema liitlastele vastu, õõnestab Venemaa sedasama julgeolekunõukogu autoriteeti, mille ülevõimu maailmaasjades ta justkui üritab rõhutada. Iga kord, kui USA, Suurbritannia, Prantsusmaa ja teised lääneriigid näevad, et ÜRO Julgeolekunõukogu on Venemaa (ja Hiina) seisukoha tõttu halvatud, hakkavad nad tegutsema omapäi – sedapuhku Süüria suhtes – ning ÜRO jääb kõrvaltvaatajaks ja parimal juhul humanitaarabi tarnijaks.

See pole Venemaa poolt eriti loogiline käitumine, kuid jällegi, esmatähtis tema jaoks pole mitte niivõrd tseremoniaalne koht «maailmavalitsuse presiidiumis», kuivõrd iseseisev, läänele vastanduv seisukoht.

Paljud Vene poliitikud ja kommentaatorid rõhutavad ka seda, et Moskva ei taha enam oma liitlasi maha müüa. Liibüas kaotasid Vene relvatööstus ja naftakontsernid miljardeid, seejärel aga jäi Bashar al-Assadi Süüria Venemaa suurimaks relvade ostjaks ja muidu kasulikuks partneriks kogu regioonis.

Üsna võimalik on, et Kreml kaitseb Assadit veel ühel põhjusel, millest ei räägi avalikult ei Putin ega Lavrov, küll aga pajatavad nii opositsionäärid kui ka mõned inimesed, kel on Kremlis sidemeid. Nimelt kardab Venemaad valitsev grupp seltsimehi lausa paranoiliselt, et mingil hetkel võib USA ka Venemaa asjadesse sekkuda ja isegi nemad võimult kõrvaldada.

Needsamad Kremli sidemetega inimesed teavad rääkida, et just pärast Gaddafi tapmist otsustas Putin lõplikult presidenditooli endale tagasi võtta ning seejärel Vene opositsiooni ja ka võimusiseseid teisitimõtlejaid põhjalikult pügada.

Moskva argumendid Bashar al-Assadi kaitseks on kohati ka üsna veenvad. Moskva ei väida ammu enam otsesõnu, et Bashar al-Assad on hea poiss ja tema vastased halvad poisid. Moskva lihtsalt üritab oma «partneritele» tõestada, et Assadi vastased on veelgi hullemad, et enamik neist ei ole demokraatia ja inimõiguste austajad, vaid džihadistid, Al-Qaeda liikmed ja muidu kõrilõikajad, ning nende võimuletulek oleks palju õudsem kui ilmaliku Assadi režiimi säilitamine.

Üsna paljud Vene analüütikud, nagu ka nende välismaised kolleegid, kirjutavad sellest, et Süüria kodusõja peamine küsimus ei ole niivõrd Assadi saatus, kuivõrd Iraani mõjuvõim.

Šiiidist-alaviidist Assad on nende sõnutsi šiiitliku Iraani tähtis liitlane. Pärsia lahe sunniitlikud araabia riigid, ennekõike Saudi Araabia ja Katar, tahavad oma vaenlast, see tähendab Iraani, tema liitlasest ilma jätta. USA (ja Iisrael) tahavad sedasama ning mängivad kaasa. Venelaste arvates on see üsna lühinägelik.

Läinud nädalal Peterburis toimunud G20 tippkohtumise ajal teatas osa Vene pressist võidukalt, et Vladimir Putin ei ole sel kohtumisel Süüria küsimuses enam isolatsioonis, nagu ta oli suvel G8 kohtumisel Põhja-Iirimaal, ja et nüüd on rahvusvahelises isolatsioonis hoopis mister Obama ja monsieur Hollande, kes tahavad Süüriat rünnata. Tegelikult on pilt veidike keerulisem, ja Süüria suhtes väga karmile avaldusele kirjutasid Peterburi kohtumisel alla 11 riiki 19st.

Väga vähesed jagavad Putini soosivat suhtumist Assadi režiimi ning üsna vähesed usuvad Putini juttu, et keemia­rünnaku 21. augustil Damaskuse äärelinnas korraldasid mässulised ise, kuid mingil määral on neil Vene kommentaatoritel ka õigus: sõjalise sekkumise võimalikkuse ja otstarbekuse asjus ei ole ka läänes üksmeelt, nii et selles mõttes pole Venemaa tõepoolest enam isolatsioonis.

Kuid sellest on ilmselt vähe kasu, kui USA Kongress hääletab kolmapäeval sõjalöögi poolt.

Autor on BBC Vene talituse korrespondent.