Linna ja Toompea vastuolude juured on kaugel ajaloos, kirjutab Jüri Kuuskemaa. «Talude ja mõisate tühjaksjooksmine», mille üle kurdeti juba Balthasar Russowi ajal, jätkub ka 21. sajandil.
Jüri Kuuskemaa: usaldamatuse müür ajast aega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põlises linnaehituses on tihti tavaks olnud, et sobivale kõrgendikule püstitati maaisanda loss ning selle jalamile tekkis asula ehk linn, mis ühtlasi oli mäepealse kindluse eelkindlustuseks. Tallinnas näikse sama moodi olevat. Siin eristuvad selgelt Toompea ja all-linn.
Kummastus tekib aga siis, kui silmitseme Pika ja Lühikese jala väravatorne. Täpsemalt nende kunagisi sulgemisvahendeid või jälgi neist. Tõsi, üksnes Lühikese jala väravas on säilinud üks kahest kindlusuksest. Sellel on aas rippluku jaoks ning külgnevas müüris kaks pesa riivpalgi jaoks. Samasuguste uste hingetappe näeme ka Pikas jalas, kuid algsed palgipesad on seal millalgi kinni müüritud. Nagu ka osa langevõre pesast, mis Lühikeses jalas on veel tühi ja täiesti pruugitav.
Üllatav on aga see, et langevõred polnud linnapoolsel eelkindlustuse poolel, vaid Toompea poolel. Niisamuti nagu kindlususte eesmärk oli sulgeda pääs Toompealt all-linna. Justkui olnuks Toompeal pesitsenud rüütlitest ja piiskopimeestest all-linnale niisama palju ohtu kui võõramaa välisvaenlastest.
Nagu ürikutest teada, sulgesid raesõdurid linnaväravad igal õhtul kell kümme ja avasid need hommikul kell kuus. Niihästi kuus linna välisväravat kui kaks vaheväravat all- ja ülalinna vahel. Ainuke toomrüütlite kontrolli all olnud värav oli Toomvärav, pääsuks Suurde ja Väikesesse linnusesse Tõnismäe poolt.
Me ei tea täpselt, mil Pika ja Lühikese jala väravad rajati. Praeguses mahus ja kujul ehitati need välja linna ehitusmeistri Hans Kotke juhtimisel aastatel 1454–1456. Toona täiendati linna kogu kaitseehitiste süsteemi alates Harju väravast kuni Nunne väravani. Siis ehitati välja ka vahemüür Lühikese jala väravatornist Nunne väravani. Uus müür sai rahvasuus Usaldamatuse müüri nime. Osa selle laskeavadest oli suunatud alt Toompea poole, nõndasamuti katustatud müüripealne kaitsekäik, mis pole tänini säilinud.
Miks tekkis selline linnaehituslik kurioosum? Usaldamatuse müür! Kes keda ja kui palju pelgas?
Pika jala järsu munakivilise kaldtee ääristamine müüriga oli osalt seotud liiklusohutusega. Nagu me teame Padise kloostri abti Konrad Tidemanni kirjast Rooma paavstile 1425. aastast, ei takistanud toonane puitpalissaad Rataskaevu tänava poolsel küljel kaubavankrite libisemist ja kukkumist allpool olevatele õuedele, tuues kaasa voorimeeste ja hobuste hukkumise ja kaupade purunemise. Pealegi oli Pikk jalg kuni 1780. aastateni praegusest märksa kitsam. Toompea aadlikud üritasid lasta Pika jala väravatorni 1820. aastatel lammutada, kuid keiser Nikolai I keelas ära.
Rootsi ajast, mil Rakvere, Paide, Kuressaare ja Viljandi olid kaotanud linnaõigused, on teada, et Viljandis andis linna omanikuks saanud mõisniku korraldusi linlastele üle mõisa eestlasest kubjas. Paides tõstsid kodanikunaised mässu, kui Mäo Stackelberg saatis neile villa ja käskis lõngaks kraasida. Enda võrdsustamist pärisoriste talunaistega alandavaks pidanud pürjeliprouad põletasid protestiks mõisniku villa Paide raekoja platsil ära. Kättemaksuks laskis Paide üle lääniõigust omav von Raekoja platsi üles künda ja sinna kartulipõllu teha. Haapsalus jällegi ründas leitnandist mõisahärra von Gernet linna raehärrat ja käratas talle: «Haapsalu peaks olema talupoegade linn!»
Talupoegade linn?! See tähendab, et aadli meelest olid igasugused autonoomsete õigustega linnad kurjast. Neis pidanuks kehtima mitte linna-, vaid maaõigus mõisnike piiramatu käsutusvoliga pärisoriste elanike üle. Vastukajad vabade linnakodanike ja pärisoriste talupoegade aegsest elukorraldusest on salakavalalt pärandunud ka pärisorjusejärgsesse aega. Nüüd väljenduvad need riigi seaduste ja linna soovide hõõrdumistes.
Riik ei luba linnadel kehtestada kohalikke makse, olgu need näiteks müügi- või paadimaks, mis Tallinnas valitsuse poolt ära keelati. Riiklike seaduste tõttu ei tule praegu kõne alla ka turismimaks, mis näiteks Veneetsias, Amsterdamis ning mujalgi on enesestmõistetav. Tallinna Sadam, mis vanasti kuulus linnale, nüüd aga riigile, keeldus hiljuti linnaga jagamast oma kruiisituristide pealt saadud kasumit.
Harju-Viru rüütelkonna arrogantsuse vastukaja Tallinna suhtes kumab läbi valitsuse uusimast, nn tõmbekeskuste ideest: 60 keskuse seas on Harjumaa, kuid Tallinna nime sealt ei leia. Administratiivselt allub ju Tallinn Harju maakonnale, olemata nominaalselt Eesti pealinn. Talupoegade küla?
Taani ja Liivimaa ordu ajal kujunes Tallinna neli võimukeskust: Toompea lossis resideeris riigi esindajana kuninglik asehaldur, hiljem ordu komtuur; Toomkiriku jalamil paiknenud Piiskopiõues Tallinna piiskop; Toompeal asus ka Harju-Viru rüütelkonna omavalitsus Maapäeva, maakohtu ja muude institutsioonidega. Nendele lisandus Lübecki õiguse alusel suure autonoomiaga hansalinn Tallinn, mis tegi ülalinna võimukandjatega teatud määral koostööd, olles sageli ka opositsioonis. Nagu nüüdki. Toompeal ja Tõnismäel kehtis maaõigus ehk rüütliõigus, all-linnas linnaõigus. Sisuliselt võib rääkida kahest linnast ja seadusruumist – all ja üleval. Need liideti alles 1889. aastal.
Kuidas käitus hansalinn Tallinn? Kuningas Waldemar II poolt millalgi 1230. aastatel annetatud Lübecki õiguse kohaselt oli rae kohtuotsustel kriminaalasjus lõplik jõud, tsiviilasjus võis edasi kaevata Hansa Liidu emale, Lübecki raele.
Esialgu võttis rae kohtuistungitest osa kuningliku asehalduri foogt, kuid teda õnnestus juba 13. sajandi lõpuks eemale tõrjuda. Ka ei suvatsenud linn alluda Tallinna piiskopile, kelle haldusvoli hõlmas vaid Toompea, Harjumaa ja Virumaa kirikuid. Tallinn teostas oma kogudusekirikute üle ise episkopaalõigust, lubades piiskopil oma kirikuid vaid visiteerida. Seda tava järgides on praegu vastunäidustatud Niguliste kiriku üleandmine EELK-le. Militaarvaldkonnas õnnestus linnal end keskajal vabaks osta osavõtust ordumeistri sõjakäikudest võõrsile. Kõik meessoost linnakodanikud aga kuulusid linna kaitseväkke. Ordumeister keelas veel 1423. aastal Niguliste kirikule kõrget torni püstitada, sest sellest võinuksid kodanikud luurata, mida rüütlid Toompeal teevad. Alles aastal 1515 ehitati Nigulistele esimene tornikiiver, kust ulatus vaatama Toompealegi.
Arvatakse, et 1400. aasta paiku oli Tallinnas 3000–4000 elanikku, 1550. aasta ringis juba 7500–8000. Peenemate ametite sellid ja meistrid üritati värvata saksakeelseilt välismailt, ent ehituse ja veonduse, üleüldse suurt füüsilist jõudu nõudvatesse ametitesse võttis saksakeelne raad meelsasti vastu ka eestlasi ning rootslasi. Balthasar Russowi «Liivimaa kroonikat» lugedes võib lausa imestada, kuidas Harju- ja Virumaa mõisnikud kurtsid, et «külad ja mõisad jooksevad talupoegadest tühjaks». Antagu linna põgenenud talupojad mõisnikele välja!
Ordumeister Hermann von Brüggeney määras 1535. aastal ametisse komisjoni, mis linna ja mõisnike tülisid uuris. Mõisnikud olid linna peale pahased ka selle pärast, et neil ei lubatud Tallinnas oma mõisate saadusi välismaa kaupmeestele müüa ja vastupidi, neilt otse sisseoste teha. Raad teatas, et linn hoolitseb oma sadama eest «mitte väikeste kuludega» ega luba kellelgi peale oma kaupmeeste väliskaupmeestega sehvte teha. Müügu mõisnikud oma vili linna kaupmeestele.
Mis aga talupoegadesse puutub, siis linn tunnistas sunnismaisteks ainult neid, kes talu peavad, teised on vabad minema ja tulema ning Tallinn ei takista nende vabadust. Teeb ju linnaõhk vabaks igaühe, kel pole kaelakohtulist süüd ja kes on rahumeelselt viibinud linna müüride varjus ühe aasta ja ühe päeva.
Raad võttis vastu erimääruse talupoegade kohta – kuidas neid kohelda ja kaitsta mõisnike omavoli vastu. Linnaeestlastel oli kombeks takistada mõisnikke ja nende teenistujaid otsimiskäikudel, neid pilgata, togida ja tee kinni panna.
Mõisnikkond oli võtnud kursi oma mõisate tulususe kasvatamiseks. Talupoegade koormisi suurendati, suhtumine muutus üleolevamaks, mis ahvatleski ära kargama. Veel kuni 1506. aastani kandsid eesti talupojad vööl mõõka, mis oli vaba mehe tunnus. Siiski polnud sunnismaisus saanud kõikihõlmavaks ega nii koormavaks nagu tsaariajal.
Tallinna raad sai 1525. aasta alguses kaebuse ühelt eestlasest tänavasillutajalt, pärit Vana-Riisipere mõisast. Mõisnik Johann von Uexküll oli omavoliliselt kinni võtnud tema linna põgenenud venna, Suurepere Madise ning ta vangina tagasi Riisiperre viinud. Riisiperes oli Madis kaheks ööpäevaks lageda taeva all jalapakku kinni pandud. Oli veebruar ning vangi jalad külmusid ära. Teisel hommikul võttis karm mõisnik puuhalu, peksis sellega Madist külmunud jalataldade pihta ning lõi ta lõpuks surnuks.
Tallinna raad ei võinud sallida mõrva ega linna kohtufoogti ainuõiguse rikkumist linnasarases kedagi vahistada. Johann von Uexküll kutsuti raekohtu ette. Mees mõisteti surma pea maharaiumise läbi – saagu rikkale nagu vaeselegi!
Uexküll pakkus linnale altkäemaksuks üht küla ja tuhat marka surmanuhtlusest pääsemise korral igal aastal oma elu vältel, kuid raad ei lasknud end ära osta. Otsus viidi täide ja see põhjustas terava vaenu süvenemise linna ja aadli vahel. Üks Vigala Uexküllidest, kellelaadseid «Vigala kuningateks» kutsuti, kuulutas koguni linnale erasõja.
Ärakaranud sunnismaiste talupoegade tagasiandmise arutamine lõppes 1543. aastal viigiga. Tallinn pani ordumeistri komisjonile ette, et kui mõisnikud viivad Tallinna seekidest ja tänavatelt ära vanad töövõimetud talupojad, keda Tallinna linn kristlikust halastusest üleval peab, siis ollakse nõus välja andma ka tööjõulised talupojad. Sellega mõisnikud ei nõustunud ning kõik jäi vanaviisi.
Näib, et see põline «talude ja mõisate tühjaksjooksmine» jätkub ka 21. sajandil. Linna elanikkond on tosina aasta jooksul kasvanud enam kui 20 000 inimese võrra. Seevastu on teada, et uuel aastatuhandel on Toompea moodsate härraste regionaalpoliitika viljana Järva maakonna elanikkond kahanenud 46 000-lt 30 000-le.
Tänapäeval on järjest rohkem juttu hansalinnade renessansist, kasvavast autonoomiast ja kohalikest maksudest. Kui Toompea ja all-linna suhted ei parane, siis võib ühel päeval linnavalitsus taas välja kuulutada autonoomia. Olgu Lübecki või mõne muu linnaõiguse alusel. Ning hakata öösiti taas sulgema Lühikese ja Pika jala väravatorne Usaldamatuse müüri otstes.
Kas on Usaldamatuse müür tõesti seotud mingi eriti vägeva loitsu või needusega, et selle nimekohane toime õilmitseb nüüdki, ilmutades koguni süvenemise märke?