Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Lauri Leppik: tark on olla ... ?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Lauri Leppik | FOTO: Liis Treimann

Tarkusekuu on toonud Tallinna tänavatele hulga pilte rõõmsate inimestega. Mitmelt plakatilt naeratavad meile vastu Hanno Kahekordne Sünnitoetus Pevkur ja Ülle Kahekordne Sünnitoetus Rajasalu.

Hanno Pevkur ja Ülle Rajasalu on kahtlemata arukad inimesed, kellele nende erakond on ometi andnud pisut kummastavad liignimed. Kuid nagu öeldakse, nimi meest ega naist ei riku ja olgu Hannol ja Üllel siis mõneks ajaks need lapsemeelsed punanahkade nimed. Märksa olulisem on loosungi sisu ja sõnum. Kellel – kui mõni kibestunud küünik välja arvata – saaks olla midagi selle vastu, et maksta lisaraha peredele uue ilmakodaniku sünni puhul, eriti kui selle katteallikaks oleks seni muid taskuid täitnud laiutav poliitpropaganda? Siiski tuleks küsida, kas suurema sünnitoetuse maksmine peaks olema linna või riigi ülesanne.

Meil on olemas riiklik sünnitoetus 320 eurot, mille deklareeritud eesmärk on osaliselt hüvitada lapse sünniga seotud kulusid. Lisaks maksavad paljud Eesti linnad ja vallad kohalikku sünnitoetust. Tallinn maksab oma sünnitoetust 320 eurot tingimusel, et enne lapse sündi on mõlemad lapse vanemad olnud rahvastikuregistris Tallinna linna elanikud ja vähemalt üks vanematest elanud Tallinnas aasta või kauem.

Mis on kohaliku sünnitoetuse eesmärk? Toetuse maksmise tingimused ei jäta kaksipidi mõtlemiseks ruumi. Kohaliku sünnitoetuse eesmärk on ahvatleda noori peresid end just selle omavalitsuse elanikuks registreerima. Tark on olla… ja nii edasi. Nii tekib omavalitsuste «turg», kus turuosalised – linnad ja vallad – teevad üha kõrgemaid pakkumisi. Nupukamad omavalitsused lubavat suuremat sünnitoetust, kuid maksavad seda kahes jaos, teise osa alles lapse aastaseks saamisel, ja seda mõistagi tingimusel, et nii laps kui vanem(ad) on jätkuvalt omavalitsuse elanikud. Ajujahil kahanevale hulgale maksumaksjatele tahetakse oma saak ikka kätte saada.

Sünnitoetuse kahekordistamine Tallinnas seaks sundviskesse Harjumaa vallad, kuid heidetud kinnas jõuaks välja ka Rap­lasse, Paidesse ja Haapsallu. Tänavu veebruaris kirjutas ajaleht Sakala (02.02.2013): «Ehkki volikogu tõstis Viljandis sünnitoetust ligi kolmandiku võrra, on see väiksem kui paljudel naabritel. Abilinnapea kinnitusel on teada ka juhtumeid, kus suurema toetuse nimel end linnast välja kirjutatakse.»

Nii asetub Reformierakonna valimisloosung üpriski vastuolulisse konteksti. Hea uudis ilmutab end instrumendina, millega piitsutatakse takka Eesti kokkujooksmist Tallinna, astudes ühte ritta tasuta trammisõidu ja teiste trikkidega.

Otsides riigi ja omavalitsuste mõistlikku rollijaotust rahaliste toetuste maksmisel, leiab selle lihtsamalt kui musta kassi pimedast toast. Universaalsete, konkreetse pere vajadusi mittearvestavate toetuste maksmine peaks olema riigi pärusmaa, kelle asi on kohelda kõiki seaduse ees ja sees võrdselt. Omavalitsuse kui inimesele lähema valitsemistasandi asi on kaaluda perede vajadusi ja sedakaudu täiendada riigi antavat tuge.

Poliittehnoloogid on seda loogikat aga jõudsalt pea peale pööramas. Riiklik poliitika paneb suuremat rõhku vajaduspõhistele toetustele, samas kui omavalitsused on usinad laustoetusi kergitama.

Omavalitsused on meil küll autonoomsed, kuid ei see takista riiki kehtestamast mõistlikke piiranguid, et iseotsustamine ei muutuks omavaheliseks seadustatud tekitirimiseks. Ehk peaks justiitsminister sotsiaalseadustiku kodifitseerimise-korrastamise raames hoopis algatama eelnõu, millega sissekirjutusepõhised kohalikud laustoetused kui sobimatu regionaalpoliitiline võte keelatakse? Ühtlasi saaks justiitsminister läbi rääkida kolleegidest sotsiaal- ja rahandusministriga, et algatada riiklike sünnitoetuste mitmekordistamine.

Tagasi üles