Siiri Sisask.

FOTO: Viktor Burkivski

Siiri Sisask leiab, et Eesti hakkab marmelaadiühiskonnast ometi välja murdma, kus magus tardumus meile kõigile juba niivõrd läbinähtavaks on saanud, et tahaksime juba midagi muud, tõsisemat.

...Et hakkame marmelaadiühiskonnast ometi välja murdma, kus magus tardumus meile kõigile juba niivõrd läbinähtavaks on saanud, et tahaksime juba midagi muud, tõsisemat. Tõesti.

Magus tardumus puudutab ka poliitikuid, kes on ära õppinud teatavad nõksud, millega oma valijatele nagu tõsiseltvõetavana tunduda. Klantspiltides iseenesest pole veel midagi nii hullu. Vaadelgem ja jälgigem pigem inimesi endid ning nende mõtteid. On küllaga teemasid, mis rahvale tõesti huvi pakuvad, või mis isegi muret tekitavad, ja on küllalt poliitikuid, kes vastuseid jagades, noh nii – ebamugava teema juures kuidagi eriti rõhutatult tugitooli käsitugedel oma käsi laialt mõnuleda lasevad.  Et jääks selline... avatud ja kindla inimese mulje.

Kindla inimese muljet jätma õpitakse, selleks on spetsiaalsed kursused. Nt on ühe kindla inimese mulje jätmise kriteeriumiks ka päevituslik jume. Mitte mingil juhul ei tohiks olla kaame ega lohkus olekuga!  Selleks soovitatakse võtta talveperioodidel poliitikutel, kes tahavad tõsiseltvõetavalt mõjuda, solaariumis päevituskuure. Mina isiklikult olen ühel poliitikute koolituskursusel niisugust soovitust, või õieti – õpetust - kuulnud,  ja see pani vägagi imestama... Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et rahvaesindajaid sisust sedavõrd kaugele juhitakse. Nagu aitaks välimus seda kurba tühimikku täita, et tegelikult midagi öelda ei ole. Mis tõesti asjalik mõte oleks.

Ning teatud teemad! Nagu enne valimisi on mõned erakonnad nüüd korraga üllatavalt isamaalisteks oma sõnumitega läinud, nagu oldaks esimest päeva poliitikud. Miks me peame neid uskuma, või usaldama? Sest tegelikult ju räägivad hoolimisest teod, on ju olnud aega neid tegusid teha ka varem ja sellega olekski kõik klaar.

Ma mõtlen... on olnud meil ka poliitikuid, kes oma valijaid/kaasmaalasi «suht-üleolevalt» ahvideks on nimetanud, või millekski muuks. Aga see ei muuda asja.  Asja ei muuda ka enne valimisi meediasse lekitatud pildid palvetamistest (et siis ka juba ühe hoobiga kirikulistegi hääled saada). Küsimus jääb ikkagi sinna –  mis konkreetselt ära tehtud on, mitte meedias pelgalt pajatatud.

Mina pean teoks ka seda, kui liigutakse mingi konkreetse sihi suunas, et on olemas vähemalt mingigi kujutlus, arusaam, mida head nimelt võiks meid tee lõpul ootamas olla, ja kuidas sinna jõuda. Seepärast ärgem keskendugem valimistel teisejärgulistele teemadele, et kelle pilt klantsim, või trendikam. Eks klantsid ikka olla taheta, tähtsam on see, et tõesti nüüd midagi ette võetaks meie kõigi elujärje parandamiseks.