Raske on leida inimest, kes surivoodil leiaks, et oleks pidanud ikka rohkem tööd tegema. Võitjate põlvkonna lapsed nägid, mida tervise, pere, sõprade, hobide ja stressivabama elu ohvrikstoomine tähendab. Sestap meelitavad uue elupaigana riigid, kus edu määratlemiseks on töö ja sissetuleku võrdlemisest mitmekesisemad kriteeriumid.
Väljarände üle arutledes kipub esile kerkima süüdistav toon, et äraminek on hedonistlik ja egoistlik valik. Eesti üle virisetakse, kuid selle riigi edendamise eest vastutust võtta ei soovita. Kui tegemist pole just haridus- või tööalase eneseteostusega, siis peab olema põhjuseks tarbimishimu ja soov elada mugavat elu. Kas nii lihtne ongi?
Sellised üldistused mõjuvad ründavalt, kuigi mingi iva neis ilmselt on. Lahkuv noorte põlvkond ei ole kogenud Eesti vabaduse eest võitlemise valu ja vaeva, küll aga rahvuslikule perioodile järgnenud raha-, töö-, edu- ja konkurentsikeskset elu. Sellel on omad mõjud, kuid ründamisest ja vastandumisest on vähe kasu. Arvestades äraminejate hulka, tasub pingutada, et mõista nende tausta ja valiku aluseks olevaid väärtuseid.
Kogumikus «Eesti ustest – sisse, välja» avaneb äramineku põhjuste osas kirev pilt. Eriti põneva ülevaate pakub Viktoria Tuulase artikkel. Välismaal elavate eestlaste käest konsulite abiga kogutud arvamuste alusel toob ta välja, et lahkumise peapõhjused on perekondlikud, järgnevad töö ja palk, haridus, eneseteostusvõimalused ja seiklusjanu. Palk tõuseb selgelt esile vahendina – ühelt poolt toimetuleku võimaldajana, teisalt turvatunde loojana.
Mineku põhjustena rõhutatakse ka hoolivamat ja sallivamat kogukonda, stressivabamat elu, vastumeelsust hinnangulisuse ja edukesksuse suhtes, kultuuririkkust, mitmekesiseid hobisid ning pere ja laste väärtustamist. Näiteks Vahemere maad ei meelita kõrgema palga ega ka hariduslike või tööalaste võimalustega, vaid perekesksuse, hoolimise kultuuri ja mitmekülgsema arusaamisega edukast elust.
Sama mitmekesised on ka tagasitulemise põhjused, mis ei pruugi üldse seostuda sooviga panustada Eesti ellu. Enese välismaal elamise aegadest mäletan, kuidas metsades jalutamine aja jooksul aina vähem rõõmu pakkus: maad ei katnud harjumuspärane sammal, põõsastik oli võõras ja loodusega raskem kontakti saada.
Ajapikku sain aru, et minus on lausa füüsiline igatsus hämara videvikuaja järele. Ning kui selgus, et keegi pole jaanipäevast isegi kuulnud, tekkis tunne, et mul pole nende inimestega kuigi palju ühist. Ma ei tulnud Eestisse tagasi kohusetundest, pigem tänu kokkukuuluvustundele.
Võimalik, et kuulun ka ise nende hulka, kes tahavad mugavalt ära elada. Tunnistan, et mul poleks midagi selle vastu, kui vähese töö eest suurt palka saaksin – see annaks võimaluse vaba ajaga nii mõndagi peale hakata. See artikkelgi sündis seetõttu, et mul oli puhkus. Kogu vaimse energia ja vabade hetkede tööle kulutamine on ühtlasi põhjus, miks ma enam ei kirjuta luuletusi.
Töö pakub mulle palju, kuid samas ei taha ma suurema tööhulga nimel valulisi eraelulisi ohvreid tuua.
Äraminemisest rääkivate artiklite kommentaariumides leiab ohtralt viiteid lastele ja nende kasvatamisega seotule. Soov olla rohkem oma laste päralt ning pakkuda neile hoolivat elukeskkonda ei ole läbinisti hedonistlik, ammugi mitte materiaalne soov.
Unistus suurest perest on justkui kooskõlas Eesti riigi huvidega, kuigi oskustööline jääks siin paljulapselise pere ülalpidamisega hätta. Viktoria Tuulase artiklist lugesin lausa peredest, kes kasutavad Norras elamise võimalust n-ö halbade aegade üleelamiseks – «halb aeg» on see periood, mil lapsed on väikesed, tahaks nendega aktiivselt tegeleda ja järelkasvu juurdegi saada.
Sedalaadi näidete puhul ei tööta soovitus, et virisemise asemel võiks parem rohkem pingutada, Eestit paremaks muuta. Tahad suurt peret – raba äraelamiseks mitmel rindel, loo lasteaiakohti? Muretsed kasvukeskkonna pärast – eks võitle siis koolikiusamisega, mõjuta meediat, tee midagi hoolivama ühiskonna nimel jne. Seda võib ka teha, aga lapsed jõuavad enne suureks kasvada ja võib-olla pole nendega tegelemiseks aega jäänudki.
Kõrgem palk võimaldab sageli lihtsalt tööorjusest välja astuda, vabama tundega ringi vaadata ning järele mõelda, milline inimene ma olen ja mida ma tegelikult tahan oma eluga peale hakata. Tulemus võib väärtuslik olla ka siis, kui see ei tõuku otsesest ühiskonna arendamise soovist ega ole rahaallikaks – nii luuletuste kui laste kaudu võib oluliselt panustada Eesti asja edenemisesse, olgu kodu- või välismaal.
Paljud Eestist lahkujad on nõus tegema madalama kvalifikatsiooniga tööd, et saada kõrgemat palka. Osal juhtudel võib see tähendada hedonistlikku suhtumist. Ent keegi meist ei tea, kui sageli on äramineku aluseks tõesti lõbu- ja naudinguihalus. Ilmselt pole usaldusväärseid andmeid ka selle kohta, kui tihti ikkagi minnakse tegema madalama kvalifikatsiooniga tööd.
Rääkimata sellest, kas võõrtööliseks minekuga kaasneb eneseteostusest loobumine, «tunne, et sa pole keegi», nagu kirjutab Margit Sutrop («Eesti ustest – sisse, välja»).
Näiteks Itaalia konsul toob lausa eraldi välja, et selle maa muudab atraktiivseks mitte ainult soojem suhtlusstiil ja väiksem stress, vaid ka Eesti mõttes nn väikeste ametite tunnustamine. Ka turvatöötaja, korstnapühkija ja autoparandaja võtavad enda peale vastutuse.
See ei ole vastutus riigi edendamise eest, kuid sellegipoolest võib nende elu ja elukutse olla pühendatud sellele, et ka teistel oleks hea. Nad ei pruugi olla innovatiivsed ja ambitsioonikad, ei tarvitse tähtsustada karjääriredelil liikumist, kuid sellest ei järeldu, et eneseteostusel oleks nende elus väiksem koht. Samuti ei peaks sellest järelduma madal ühiskondlik staatus.
Meenub, kuidas sattusin viimati Londonis kokku teetöölistega, kes ei väsinud aitamast ja vabandamast, kui olin nende tegemiste tõttu sunnitud lapsevankriga kõnniteelt maha ukerdama. Nende eneseväärikus ja töörõõm jäid mulle eredalt meelde.
Ja ma ei usu, et Soome lapsehoidjaks läinud lasteaiakasvataja end seal alaväärtuslikuna tunneks. Pigem võib ta lisaks majanduslikule surutisele pääseda ka vaimsemat laadi surutisest: vabaneda Eestis kogetud mitte-keegi-tundest ja ahistavatest standarditest.
Surve töökesksele elule on Eestis suur: möödunud aasta töötundide arv oli Eestis suurem kui üheski teises Euroopa riigis. Keskmise töötaja töötundide poolest ületame isegi puhkusevaba maana tuntud USAd (2012. aastal jäi USA vastav näitaja Eesti omale alla ligi saja tunni võrra). Ma ei usu, et kõik see töö käib Eesti edendamise heaks, küllap jagub ka turumajanduslikku tühirabelemist ja ilusamate riiete või ägedama ATV nimel ponnistamist.
Koolipingis on kerge ära õppida, et edu tähendab häid hindeid, korralikku haridust ja kõrgepalgalist töökohta. Edu ja õnne vahel näib olevat võrdusmärk. Sellel teel edasi rühkides võib ennast kergesti välismaalt leida ja erinevatel põhjustel sinna jäädagi. Ka siis, kui mineku motivatsiooniks on hariduslikud või tööalased väljakutsed, ei pruugi seotus Eestiga olla kuigi tugev.
Teisalt võib välismaale viia ka protest sellise edumudeli vastu ja soov otsida oma teed, ilma et üldsus sind kibekiirelt saamatute või laiskade hulka lahterdaks. «Väärtushinnangutes on esikohal materiaalne heaolu. [---] Eduka toimimise eelduseks on sajaprotsendiline pühendumine tööle, mille kõrvalt mingit aega perele, hobideks või isiklikuks eluks suurt üle ei jää.
Ühiskonna standardsed ootused on need, mis peletavad,» nii selgitab üks ärakolinu, miks ta Eestis elada ei taha (väljavõte
V. Tuulase artiklist). Vahel mõtlen, kuivõrd on noorte suur töötus tingitud nende väiksemast valmisolekust iga hinna eest tööd teha. Paljud neist on oma vanemate pealt näinud, kuidas töörabamine ja karjääritõus tulevad näiteks tervise või laste ja pere arvelt. Nad ise ei olnud lastena õnnelikud ja ka vanemad ei pruugi olla rahul oma kunagiste valikute tagajärgedega. Raske on leida inimest, kes surivoodil leiaks, et oleks pidanud ikka rohkem tööd tegema.
Ka mina seostan oma vanemate abielulahutust karjääri nimel tehtud valikutega ja ilmselt kallutab toona läbielatu mind perekesksemale lähenemisele. Samas tunnetan teravalt vastupidist survet: mitme lapse saamine, väiksema koormusega töötamine, akadeemilise karjääri katkestamine ning looduslähedast lapsepõlve ja lapsesõbralikku kooli võimaldav elukohavalik ei sobitu kehtivate edu kriteeriumitega, nii et mina lahterdun mahakantud tööjõuks või raisatud andeks.
Kui noored ei ole enam valmis tervist, peret, sõpru, hobisid ja stressivabamat elu töö nimel ohvriks tooma, siis pole imestada, et neile tunduvad ihaldusväärsed teistsugused riigid. Meie lähiümbruseski leidub piisavalt maid, kus tööd nähakse pigem vahendi kui eesmärgina, kus inimese väärtust ei määra tema karjäärivalikud või palk, kus teistega võrdlemine ja konkurents pole nii tähtsal kohal ja kus eneseteostust mõistetakse tunduvalt laiemana kui töö.
Võib ehk arvata, et niimoodi isiklikust õnnest lähtumine on egoistlik – kuhu jääb valmisolek allutada erahuvi ühishuvile? (Samas, kas n-ö edukate põlvkonna töörügamine ei lähtunud samuti eelkõige egoistlikest huvidest?) Panustamine võib olla rõõm, mitte vastutuste-kohustuste koormale mõeldes toodud ohver.
Panustamise oskuse ja tahte loomine on ilmselt tulemuslikum, kui süü-, kohuse- ja vastutustundele rõhumine (salvavatest hinnangutest rääkimata). Tõsi, see on pikaajaline ettevõtmine. Soov anda millegi arengusse oma panus eeldab nii selle asja väärtustamist kui teatavat eneseteadlikkust ja eneseväärikust. Selliste omaduste – nagu ka kohuse- ja vastutustunde – kujunemine võtab aega ja vajab tuge.
Kui me arvame, et Eestist lahkuv noor on oma kodumaa suhtes ükskõikne, siis uurigem, kuidas on temast selline inimene kasvanud. Milline on olnud tema kodu, milline kool? Kas ägedate rahvapidudega seostub tal halloween või meenutab ta üle jaanilõkke hüppamist? Kas ta hoolib oma vanaemast, teab oma vanavanaisa kodutalu ning käib läbi nõbude ja nadudega?
Kas suhtumine Eesti jaoks olulistesse tähtpäevadesse on piirdunud deklaratiivsete aktustega koolis ja jäänud sisutühjaks ka kodus? Kas kogukonda ja ühiskonda panustamine on kodu ja kooli kaudu saanud tema elu normaalseks osaks? Kas ta on üles kasvanud tõdemusega, et kodukohas on elu hääbumisele määratud ja millegi saavutamiseks on vaja sealt niikuinii lahkuda, olgu siis suuremasse linna või riiki?
Lembit Jakobson on kirjutanud, et vabaduse tulekuga arenes välja täiesti uus inimtüüp: homo oeconomicus. Mina küsin – millistes oludes on see uus inimtüüp kasvanud? Kes on neid kasvatanud ja mõjutanud, millest lähtuvalt ja kui teadlikult? Võib-olla on võitjate põlvkonna edu nimel tehtud ohvreid, mille tulemused paistavad välja alles praegu.
Väärtused kujunevad ja kinnistuvad eelkõige lapsena, nii et pikas perspektiivis tasub tähelepanu pöörata järgmise põlvkonna hoiakute kujunemisele. Lühemas perspektiivis – tagasipöördumise soodustamiseks võimalusi otsides tasub ilmselt lähtuda lahkunute väärtustest.
Kui paljude jaoks on olulisel kohal pere, siis võtkem luubi alla lasteaiakohtade olemasolu, paindlikud võimalused koolilaste sisenemiseks haridussüsteemi, sotsiaalsed garantiid, abikaasade sissesulandumine jms.
Kui lahkunutele on oluline vabadus oma eluvalikute tegemisel, kitsendavate standardite ja hinnanguteta eneseleidmine, siis võiks neile mõistetav olla vabade valikute võimaldamine oma lastele. Võõrsil kasvavate laste jaoks on reaalse valiku tekkeks määrav keeleoskus. Ning kui Eestist lahkunud vanemad ei tunne vajadust oma lahkumisotsust kaitsta ja õigustada, on neil lihtsam pakkuda oma järelkasvule võimalusi Eestiga isiklik suhe kujundada.
Eestisse tagasipöördumise küsimus on mingis mõttes veel lahtine, sest sellise soovi kasvamine ja võimaluste leidmine võib aega võtta kauem kui mõni aasta. Prioriteedid muutuvad, eneseotsingud viivad äratundmiseni, seiklusjanu tuhmub ja aja jooksul kasvavad lapsedki suureks.
Endale natuke naiivset optimismi lubades võib kujutleda, kuidas maharahunenud lapsevanemad tulevad ühel hetkel kodumaale tagasi ja nende suureks kasvanud lapsed hakkavad neil siin külas käima. Ja kui nad tajuvad natukenegi siinsesse pinnasesse ulatuvaid juureniite, võib see maa osutuda nende jaoks nii põnevaks kui koduseks.
Artikkel väljendab autori isiklikku seisukohta.
Raamat
«Eesti ustest – sisse, välja.
Kõned, artiklid, esseed»
Tartu Ülikooli eetikakeskus
Koostajad ja toimetajad:
Triin Käpp
Mari-Liisa Parder
Triin Pisuke-Roos
Margit Sutrop
Mats Volberg
Eesti Keele Sihtasutus, 2013 272 lk