Eesti Soome julgeoleku kõnelus

Foto: Peeter Langovits

Kui Eestil peaks minema vaja NATO abi, kas abiotsus oleks automaatne või eelneks sellele arutelu ja debatt alliansi riikide ühiskondades? Kas Eesti julgeolekut aitaks suurendada, kui Soome ja Rootsi NATOga liituksid? Või on olulisem Eesti ja Soome uinuva vennatunde äratamine? Arutlesid kolumnistid Ahto Lobjakas ja Jarmo Mäkelä.

Ahto Lobjakas: Me tunneme teineteist Brüsselist, kus me mõlemad veetsime aastaid. See kõnelus leiab aset Helsingis. Arvestades jututeemat – milleks on julgeolek –, kas me eestlase ja soomlasena oleme üksteisele lähemal siin Soome lahe kaldal kui Brüsselis?

Mulle näib tihti, et Eesti eelistab reeglina arendada suhteid naabritega läbi Brüsseli – läbi struktuuride, mille peakorterid on Brüsselis. Eesti armastab struktuure. Võiks peaaegu öelda, et otsesuhted tekitavad meis ebamugavust. Me ei ole eriliselt hiilanud otsesõbrasuhteid luues Läti või Soomega, seda viimast eriti pärast seda, kui ajaloolavalt lahkus president Meri.

Eesti on väga uhke selle üle, et on oma naabruskonna kõige lõimitum riik. Siin sisaldub loomulikult asjaolu, et Soome pole NATO liige. Eesti ja Soome samas on naabrid – enam kui naabrid keeleliselt, kultuuriliselt, ajalooliselt. Ometi on nad julgeolekupoliitilise ookeani eri kallastel, üks on NATOs ja teisel on iseseisev kaitsevõime. Brüssel on selles mõttes Eestile lähemal kui Helsingi. Mida ma siin silmas püüan hoida, on ühtekuuluvustunde pind, vennasuhete alusmüür.

Jarmo Mäkelä: Mulle tundub vastupidi. Mulle tundub, et solidaarsustunne on tugevam siin kui Brüsselis. See on nähtavam ning sel on suurem tähendus.

AL: Las ma katsun seda väidet kohe n-ö viimse küsimusega: kas Soome tuleks Venemaa rünnaku korral Eestile appi?

JM: Tõenäoliselt mitte, aga ma ei usu, see on vennatunde ja solidaarsuse puhul peamine. Ma arvan, et 99 protsenti soomlastest tunneks end väga halvasti, kui midagi sellist peaks juhtuma, ja oleks valmis abikätt ulatama, kui seda saaks mõistlikul viisil teha. Aga ma ei usu, et paljusid soomlasi oleks lihtne veenda sõjaliste meetmete vajalikkuses olukorras, kus see tõenäoliselt tähendaks meie endi lõppu.

AL: See on igati respekteeritav mõttekäik. Samas sisaldub selles mõtlemapanev vastuolu. Sinu jutust on ilmne, et solidaarsuse aluspind on olemas ja tugev, aga see ei ole tingimata aluseks või tõukeks tegevusele. See aluspõhi on teatud mõttes vaikiv, uinuvas olekus. Siit hargneb küsimus: kas on midagi, mida Eesti võinuks või saanuks teha viimase 20 aasta jooksul, et seda tunnet elule äratada?

Täpsemalt, mõeldes sellele, et NATO artikli 5 kaitsetagatisest meile mingit kasu oleks, on meil vaja Rootsit, logistiliselt alliansi abi jaoks. Hiljutine kindral Neretnieksi raport väidab, et Rootsi suudaks end välisrünnaku puhul kaitsta vaid nädal aega ning sedagi piiratud alal. Seega loodab Eesti NATOsse mittekuuluvale nõrgale põhjala riigile. Seda endale otseselt teadvustamata, soovimata samas selle riigiga lähemat koostööd teha näiteks õhuturbemissiooni kontekstis.

Teiselt poolt on meil Soome umbes 250 000 mehega, iseseisva kaitsevõimega. Ideaalses maailmas, kus me võiksime valida ja saada, mida tahame, eelistaksin ma sellises olukorras Soome kaitsetagatist NATO omale. Praegu kõlab see muidugi absurdselt, aga luba mul naasta oma mõtte algusse, uinuva vennatunde juurde. Mida tuleks teha selle aktiveerimiseks. Ma ei räägi tingimata sõjast, aga naabritena on meie julgeolek jagamatu.

JM: Ma läheneksin küsimusele veidi teisest suunast. Mul on olnud kontakte ja sidemeid eestlastega varastest 1980. aastatest. Minu kogemus on, et eestlastele lähenemine ei ole kunagi väga lihtne. Põhjust tuleb minu arust otsida sellest väga pikast ajavahemikust, mil eestlased õppisid mitte kedagi usaldama. See hõlmab välismaalasi ning nende hulgas ka soomlasi. Siin oli oma poliitiline aspekt, aga jätame selle praegu kõrvale.

Külma sõja ajal püüdsime kultuurilise koostöö kattevarjus teha nii palju, kui suutsime, et valmistada eestlasi ette iseseisvuse taastamiseks. Me võtsime Eesti ametnikke, paigutasime neid Soome ministeeriumidesse, et anda neile sissevaade, kuidas toimib tänapäevane ministeerium tänapäeva riigis. See muidugi ei teinud Eestit sõjaliselt tugevamaks ega edendanud otseselt võimalusi iseseisvuse taastamiseks, eriti kui Nõukogude Liit oleks vastanud sõjalise jõuga.

Aga seda tehti lootuses, et kui kõik läheb hästi, teenib abi õiget eesmärki. Ma usun, et see mõtteviis on praegugi väga elus. Kui on midagi, mida me saame teha Eesti positsiooni tugevdamiseks, siis usun, et oleme valmis seda tegema.

Sõjaline küsimus on samas väga problemaatiline. Esiteks, ma ise ei ole suurem sõjandusekspert. Aga mul on tunne, et Läänemere piirkonnas on võtmeriik Rootsi. Seda vähemalt kahes mõttes. NATO vajab Rootsit kaitsmaks Balti riike. Soome ei saa olla Rootsiga eri leeride. Sest kui ta oleks, tõmmataks julgeolekupoliitiline eraldusjoon piki Botnia lahte ja piki Tornio jõge. Ning see oleks Soome jaoks väga halb.

Külma sõja ajal oli Rootsi kaks-kolm korda tugevam kui praegu. Nad peavad nüüd kaaluma oma olukorda ning võimalikku remilitariseerumist, kas omaette või NATOga liitudes. Kui nad peaksid NATOga liituma, paneks see Soome olukorda, kus me peaksime tõsiselt samuti kaaluma liitumist. Kui me kunagi peaksime sinnamaale jõudma, muutuvad muidugi ka Soome-Eesti suhted. Sest siis osaleks Soome Balti riikide kaitse planeerimises.

AL: Siit hargnevad huvitavad küsimused. Siis saaks Soomest ka osa Eesti NATO kaitsegarantiist – ja muidugi vastupidi. Mis siis muutuks, mis lubaks siis Soomel anda Eestile sellise tagatise?

JM: Ma ei saa rääkida üksikasjadest. Aga ma ei usu, et pilt oleks nii tume, kui sa selle värvid. Praegusel hetkel. Seda kahel põhjusel. Esiteks ma usun, et Rootsi kaitsevägi ülehindab Gotlandi saare tähtsust. Soomel oli sarnande kogemus meie kaitseväe ja Ahvenamaaga.

Soome kaitseväge valdas aastakümneid õudusunenägu, et demilitariseeritud Ahvenamaad pole võimalik kaitsta ning et seda hakkavad püüdma okupeerida suurjõud ja me ei suuda neid kuidagi takistada. Seda ei juhtunud aga kunagi. Keegi isegi ei proovinud. Ma arvan, et Gotland on liiga väike, saamaks tõsise sõjalise operatsiooni sillapeaks. Mis on oluline, on Rootsi maismaa.

Teiseks on NATO täielikult võimeline tegutsema Norra õhuruumist ja sealt põhjustama tõsiseid sõjalisi kahjustusi. Aga ma olen nõus, et mõelda tuleb ka kõige mustematest stsenaariumidest. Aga ka nende tõenäosus vajab analüüsi. Ning siis tuleb hinnata vastustrateegiate võimalikku efektiivsust.

AL: Sellega on raske vaielda. Aga naastes mu algse teemapüstituse juurde – millest sa mööda läksid, võib-olla alateadlikult –, kui Soome liituks NATOga, uueneks ka Eesti kaitsetagatis, Soome osalusel. Mis muutuks, mis oleks Soome jaoks alliansi raames teisiti?

JM: Esiteks olen ma täiesti veendunud, et kui Rootsi ja Soome peaks NATOga liituma – ja ma ei usu, et nad saaksid seda teha eraldi –, paraneks Eesti julgeolekuolukord praegusega võrreldes tunduvalt. Kuidas see toimuks praktikas, kuidas plaaneritaks reaktsioone ohtudele, ei oska ma öelda, aga midagi kindlasti tehtaks.

AL: Mind huvitab üha enam selle kõige psühholoogia. Soome, mulle näib, vaatab NATO-le ja kõigele temaga seonduvale väga kohalikust vaatepunktist.

JM: Väga, väga.

AL: Soome pole esmaselt huvitatud Afganistanist või Põhja-Atlandi ruumist või väärtustest. Soome jaoks on tegemist väga lokaalse, konkreetse, praktilise teemaga.

JM: Ma arvan, et sul on täiesti õigus. Ja ma usun, et teisiti ei saakski olla.

AL: Aga Eesti läheneb kogu teemale vastassuunast, 180 kraadi teiselt poolt. Esmane on allianss, väärtused jne, mitte see, mis on kohalik ja piirkondlik.

JM: Ma ei usu, et oleksime piisavalt tegelenud regionaalse julgeoleku allorganisatsioonidega. Ma usun, et Weimari koostöös (koostöös Saksamaa, Prantsusmaa ja Poola vahel – toim) toimuv on tehtav ka meie regioonis. Kindlasti põhjala riikide vahel ja ma arvan, et ka Balti riigid tuleks sellesse haarata. Aga see oleks muidugi väga kauge perspektiiv.

AL: Ma pidin sama ütlema. Jällegi, rääkides solidaarsuse psühholoogiast, mõelgem homsele (vestlus toimus 3. septembril – toim), mil Barack Obama kohtub Stockholmis põhjala riikide valitsusjuhtidega. Kui kaugel on see hetk, mil sellisele kohtumisele kutsutaks iseenesestmõistetavalt ka Balti peaministrid?

JM: See on midagi, mis nõuab rohkem aega. Ka Soomes.

Ma tahan veel kord rõhutada: Soome jaoks on NATOga liitumine rahvusliku julgeoleku küsimus, mis kerkib seoses Venemaaga. See on midagi, mille me otsustame lõplikult sõltuvalt sellest, kas see pakub meile kaitset Venemaa vastu või mitte. See on kõige ülem kaalutlus ja kõik ülejäänu lähtub sellest. Me ei langeta seda otsust, lähtudes sellest, kas see aitaks meil paremini abistada Eestit või kedagi teist. Me langetame selle otsuse, lähtudes sellest, kuidas saame ennast paremini kaitsta.

AL: Rääkides psühholoogiast. 2007. aastal olin ma Brüsseli ajakirjanike grupiga Soomes, et tähistada Soome eesistumisperioodi ELis. Kohtusime ühe Soome Panga nõukogu liikmega, tuntud akadeemikuga.

Temalt küsiti muu hulgas, miks Soome ei kasuta juhust reageerida jõuliselt probleemidele Venemaaga, näiteks kilomeetripikkuste piiriületusjärjekordade peale. Vastuseks kostis, et Soome on Venemaaga kõrvuti elanud 1000 aastat ning mõne kuu või aasta pikkuseidki probleeme tuleb näha selles kontekstis. Ka 70 aastat Nõukogude Liitu ei olnud nii võttes muu kui erandolukord.

Mõte oli, et suhteid kujundatakse põlvkondade ja sajandite rütmis. Eesti puhul, ehk mõistetavalt, on tähelepanu murdepunktidel, forsseerimistel, äkilistel muutustel või vähemalt viimastele lootes – nii enda kui vastaste osas.

JM: Ma usun, et siin on erinevus mõtteviisides. Keegi liitub organisatsiooniga nagu NATO, muutub kujutluspilt temast. Ma usun, et Soome liitumise küsimus NATOga on küsimus panuste tõstmisest (võimaliku agressori jaoks) andmaks neile teada, millega tuleb arvestada.

AL: Samas peate te lootma, et NATOga liitumine ei vii kogu tänase suhetekompleksi kokkukukkumiseni.

JM: See on mõte, mida rõhutavad NATO vastased Soomes. Nemad väidavad, et NATOga liitudes ei saa me seda kaitset, mida loodame, vaid ainult provotseerime Venemaad.

AL: Milline on selle lähenemise osakaal Soome geopoliitilises mõtlemises, Venemaaga suhtlemises, Venemaa «manageerimisel». Võiks peaaegu öelda?

JM: Soome-Vene suhete psühholoogia on äärmiselt keeruline teema. Me võiksime sellest rääkida väga pikalt, aga ma tahaksin rõhutada: oleme enamiku ajast üsna veendunud, et suudame neid suhteid kontrolli all hoida.

Ning et venelased saavad aru, et meiega heades suhetes olemine toob kasu ka neile. See ei näi alati nii olevat, aga enamasti me usume, et nad nii mõtlevad. See teeb meid ettevaatlikuks ja see teeb meid kannatlikuks. See viib meid ka mõttele, et meil on aega. Ning et kui meil on aega, on meil valikuid. Aga võib-olla me oleme liiga enesekindlad. Mina kardan, et me oleme liiga enesekindlad.

Meie hulgas on neid – nagu ma ise –, kes kõnelevad NATOga liitumise poolt. Aga me teeme seda selleks, et edendada vaimset ja psühholoogilist valmidust kiireks tegutsemiseks, kui selleks vajadus peaks tekkima. Neil, kes on NATO vastu, on kaks argumenti: esiteks, mis puudutab Rootsit. Nad on nõus, et me peame käima ühte sammu Rootsiga, aga nad väidavad, et Rootsi ei muuda oma seisukohti ning ei liitu NATOga. Teine argument on, et Soome peaks vältima kõike, mis võib ärritada Venemaad.

See on ka põhjus, miks julgeolekudebatt Soomes on aeg-ajalt nii ülikeeruline. See taandub väga kergelt põhimõttelistele valikutele: oled sa poolt või vastu? Ja kui sa vastad, lahterdatakse sind ära, ja need, kes sinuga nõus pole, sind enam ei kuula.

See oli olukord, mida president Sauli Niinistö üritas muuta Kultarantas (vt Jarmo Mäkelä «NATO meid ei aita ehk Pöörane väitlus Kultarantas» PM 21.06.2013) Ta tõi kokku nii pooldajad kui vastased, öeldes: «Rääkigem üksteisega tsiviliseeritult ja reaalseid argumente kasutades.» Ja seda me tegime. Aga ainus järeldus, millele me tulime, oli see, et me peame suutma ennast kaitsta. Kogu riiki. Jätkama üldise ajateenistuse süsteemiga. Ja peamine, mille osas me jäime eri arvamusele, oli, kas lisaks sellele on vaja liituda NATOga või mitte.

AL: Üks võimalus Soome ja Eesti julgeolekustrateegiatest mõelda on vaadelda neid nuppude kogumitena. Eestil on üks väga suur nupp, NATO garantii. Toimib see veidi nagu sapööritöö – see kas töötab või ei tööta. Soomel on rida keskmise suurusega nuppe – iseseisev kaitsevõime, seni töötav suhe Venemaaga, NATO-nupu lisamise võimalus.

Ma tahaksin veidi rääkida sellest NATO-nupust aktuaalsete sündmuste taustal. Nüüd, mil Süüria kriisi vaetakse alliansi suurtes pealinnades nagu Washington, Pariis ja London, on ilmnemas uued trendid, arengujooned selles, kuidas koostoimivad julgeolek ja suveräänsus.

Esiteks ei püüa tugeva mandaadiga presidendid USAs ja Prantsusmaal oma mandaate teostada või jõustada, vaid on pöördunud oma parlamentide poole. Teiseks näeme lõhesid suurtes traditsioonilistes parteides: Cameron sai lüüa konservatiividest «väejooksikute» tõttu, Obama loodab osaliselt vabariiklaste juhtidele, Prantsusmaal valitseb pealtnäha totaalne segadus kõigis suurtes erakondades.

Ühesõnaga, senised, vanad hierarhiad ja loogikad murenevad ja see kõik rõhutab kolmandat esilekerkivat trendi, milleks on vanade demokraatiate juhtide instinktiivne soov maksimeerida legitimatsiooni, pöörduda rahva poole võimalikult laiapõhjalise lisatoetuse saamiseks. Seda pole alati juhtunud, mõtelgem näiteks kümne aasta tagusele Iraagi sõjale. Teiselt poolt võiks ilmselt väita, et Occupy Wall Street jms on osa sellest suuremast muutusest.

See kõik võib muu hulgas muuta seda, kuidas toimivad alliansid, liitlasühendused. Näiteks, et see NATO garantii, mis meie, eestlaste, jaoks kaldub näima kivisse raiutuna, ei toimi nii. Et selliste asjade üle peab iga ühiskond üha enesestmõistetavaks arutelu ja debatti – hoolimata sellest, kui automaatne abiotsus meie arvates NATOs olema peaks. Aga arutelu nõuab aega. Arutelu tulemus võib olla soovitule vastupidine. See kõik mõjutab Eesti suhet NATOga. Mõjutab ka suhteid Soomega, seda pikemas ajaraamistikus muidugi.

JM: Ma alustaks sellest, mida nägin kohe pärast Eesti liitumist NATOga. Siis oli olemas ootus, et NATO hakkab kohe tegelema Eesti ja teiste Balti riikide kaitsmise planeerimisega. Seda ei juhtunud ning möödus aastaid, enne kui midagi sarnast üldse liikuma hakkas. See pidanuks olema esimene hoiatussignaal. Ma ei usu, et siin oleks mingisugust automatismi.

Põhja-Atlandi lepe ise ütleb, et artikkel 5 rakendub pärast konsultatsioone liikmesriikide vahel. Ja iga liikmesriik peab artikkel 5 garantii rakendumisega nõustuma. Rahvusvahelise õiguse selge rikkumise korral võib eeldada, et see ei ole probleem. See ei olnud probleem ainsal korral, mil artikkel 5 rakendus, pärast 11. septembri 2001 rünnakut.

AL: ... kuid see ei olnud teatud mõttes täielik rakendumine.

JM: Jah, see ei olnud täielik rakendumine, aga sellegipoolest, juriidilisest vaatepunktist see siiski rakendus. Selleks ei läinud väga palju aega, kõik oli igaühe jaoks selge. Tulevikus peavad kõik olema valmis, nagu sa ütled, mitte ainult ära ootama liitlaste nõusolekut, vaid ka selleks, et nõusoleku saamine võtab kauem aega liikmesriikide parlamentides peetavate debattide tõttu. Vähemalt mõnes viimastest.

Ja seetõttu on igasugused lootused kaitsegarantii automaatsusele, mis toimiks nupulevajutusena, nagu arvutis, et nüüd on lennukid õhus ja raketid ka, pärit mõnest teisest maailmast, seda lihtsalt ei juhtu.

Varastel seitsmekümnendatel, mil meile Soomes tundus, et me jääme igaveseks halli tsooni Ida ja Lääne vahel, meil polnud kõige pisematki lootust isegi kaaluda Euroopa Majandusühenduse – nagu ELi eelkäijat siis nimetati – või NATOga liitumist, ütles Keijo Korhonen, meie juhtivaid julgeolekumõtlejaid, et riigi formaalne positsioon või liikmestaatus ei loe nagunii. Mis loeb kriisis, on see, mida välismaailm meist arvab. Kas lääs peaks meid päästmise vääriliseks?

AL: Kas NATO muudaks seda tänapäeval?

JM: Lisanduks formaalne või juriidiline kohustus, aga põhimõtteliselt ei usu ma, et see olukorda muudaks. Endiselt, kui liitlased kaaluksid artikkel 5 rakendamist, arutaks ja kaaluks iga liikmesriik eraldi: On see seda väärt? Või laseme nad allavett?

AL: Nagu 1939. aastal.

JM: Jah. See on ka tänapäeval n-ö the bottom line (tulem, milleni olukorda igakülgselt kaaludes jõutakse – toim).

Aga naastes Balti riikide juurde: teiselt poolt võib võimalik agressor arvestada, et arutelud ja kaalumised võivad talle anda lisaaega – ja nagu sa tõenäoliselt tead sama hästi kui mina, on kogu Balti riikide kaitsmise strateegia üles ehitatud tagasivõtmise kontseptsioonile.

Teiste sõnadega, kaitseplaneerimine on rajatud eeldusele, et Balti riigid on juba kaotatud ja tuleb tagasi võtta. See on artikkel 5 garantii teie jaoks.

AL: See kõik haakub sellega, et Eesti, Läti ja Leedu suurim hirm ei ole mitte niivõrd saada täielikult vallutatud, kuivõrd osaliselt vallutatud, piisavalt, et halvata meid kui ühiskondi. Meid ei pea tingimata hävitama nagu Teises maailmasõjas. Eesti stsenaariumid, mida kaitseministeeriumis jm mõtteharjutustena läbi mängitakse, seisnevad tihti vastuse otsimises paarisaja Vene «rahuvalvaja» saabumisele mõnda peamiselt venekeelsesse piirkonda mingi lavastatud või lavastamata kriisi korral. Nad n-ö saabuvad rahus ja mis me siis peale hakkame?

Sellise arengu võimalus teeb kogu selle olukorra, kus peaks toimuma analüüs ja arutelud erinevates liitlastriikide pealinnades, veel palju keerulisemaks. Seal arutataks, kas Eesti käitumine, reaktsioonid jms on asjakohased, proportsionaalsed jne. Keegi ei võta meie valitsuse sõnu viimase instantsi tõena, sest küsimus on sõjast Venemaaga.

Püüdes teha seda probleemi käegakatsutavaks Eesti elaniku jaoks, kasutan ma mõnikord Läti näidet: ütleme, et selline «rahuvalvaja»-kriis leiab aset seal, mõne rahvuslikel eraldusjoontel toimunud vastasseisu jätkuks, nagu viimaseid on ka aset leidnud. Kui kivisse raiutud, analüüsi- ja aruteluvaba oleks sel juhul Eesti NATO-garantii liitlasele Lätile? Läheksime kohe kõigi vahenditega Venemaa vastu sõtta või püüaksime lätlastele mõista anda, et mõistlik oleks minna teatud järeleandmistele?

Siin ehk tuleb kõige reljeefsemalt ilmsiks Soome kogemuse kvaliteet: teil on ridamisi neid nuppe, mis ei ole need kõige suuremad – alates dialoogiharjumusest ja lõpetades iseseisva kaitsevõimega. Need annavad võimaluse selliseid olukordi reguleerida algusest lõpuni palju paindlikumalt ja tõhusamalt.

JM: Jällegi, kõik sõltub meie võimest endid ise reaalselt kaitsta. See annab meile teatud aja ja võimaluse olukorda mõjutada. Võib-olla. Me kardame, et oleme seda võimekust kaotamas. Ja see on põhjus, miks me räägime 2015. aastast kui hetkest, mil meil tuleb ette võtta väga tõsine inventuur selle kohta, millised on meie võimekused tulevikus ja palju me oleme nõus selle eest maksma.

AL: Sama on Rootsis.

JM: Rootsis on nad olukorda juba teadvustanud ja ütlevad, et 2015 viiakse parlamendi ette reformiplaanid. Soomes on seni ainult öeldud, et järgmine valitsus peab tegema järeldusi. Aga järgmisel valitsusel ei ole selleks poliitilist kohustust. Me oleme Rootsist selles mõttes maha jäänud. Teisest küljest ei ole me kaotanud oma võimekusest sama palju kui Rootsi.

Me oleme siiamaani üsna võimekad. Rootsi on kaotanud 90 protsenti oma kaitsevägede elavjõust. Neil pole midagi, tõesti mitte midagi. Ainult võimekus võtta osa suurest rahvusvahelisest operatsioonist ja neid vägesid roteerida. Neil puudub võime oma riiki tõeliselt kaitsta.