Allan Käro: kuidas Eesti kaitseplaneerimine uskus ajaloo lõppu

, ajaloolane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Allan Käro
Allan Käro Foto: Pm
Vene-Gruusia sõda eelmise aasta augustis lõpetas ühe ajajärgu Eesti julgeolekupoliitikas. Miks tarvitses vaid Vene tankidel läbida Roki tunnel Vene-Gruusia piiril, kui Eesti ametlik julgeolekustrateegia kokku kukkus, analüüsib ajaloolane Allan Käro.

Kui president Ilves eelmise aasta võidupühal kõnet pidas, oli Vene-Gruusia sõjani jäänud poolteist kuud. «Need, kes kahtlevad meie NATO liitlassuhte tõsiseltvõetavuse üle ja vastustavad kollektiivkaitse põhimõtet, ei adu ei rahvusvaheliste suhete konteksti, maailma jõuvahekordi ega tänapäeva Euroopat,» kõlab üks tsiteeritumaid lõike sellest kõnest.
Sõjast möödus paar nädalat ja presidendi kõnesse ilmus julgeolekupoliitilises kontekstis taas sõna «kahtlused», olles seekord põimitud riigipea esinemisse kooliaasta alguse puhul.

«Aga homme kõlab meile kõigile suvise elurütmi sümboolne lõpukell. See kutsub õppima neidki, kel pole vaja koolitundi või loengusse tõtata. Nii näiteks peame end rahulikul meelel ja hirmuta viima kurssi muutunud olukorraga maailma julgeolekus ja Eesti majanduses. Nendele küsimustele mõtlemine, kahtlused ja arutelu, ning lõpuks lahenduste leidmine on kodanikuühiskonnas meie kõigi töö,» ütles president 30. augustil 2008 ETVs.

Seda retoorilist kannapööret võib pidada ka ühe ajastu lõpuks Eesti julgeoleku, aga eelkõige kaitsepoliitilises tegelikkuses. Avalikkuse jaoks tähendas see ajastu regulaarselt pinnale kerkivaid vastuolusid seoses kaitseväega.

2000. aasta esimesel tööpäeval vabastas president Meri ootamatult ametist kaitseväe juhataja kohusetäitja kolonel (praegu brigaadikindral) Urmas Roosimäe. Viimane asendas kaitseväe juhatajat kindralleitnant Johannes Kerti viimase õpingute ajal ja oleks varsti nagunii ametist lahkunud.

«Kaitseministeeriumi kõrge ametniku sõnul ei töötanud esmaspäeval ametist vabastatud kaitseväe juhataja kohusetäitja kolonel Urmas Roosimägi küllalt tõhusalt NATOga liitumise programmi täitmiseks. «Võiks öelda, et ta töötas sellele programmile lausa vastu,» ütles ametnik,» kirjutas Eesti Päevaleht 2000. aasta 5. jaanuaril.

Kaheksa aastat hiljem seletas kaitseministeeriumi kaitsepoliitika asekantsler Sven Sakkov ajakirjas Diplomaatia (september 2008) üksikasjalikult, mida tähendab kahtlemine NATOs.
«Eesti sees on nende viimase 14 aasta jooksul käinud lakkamatu debatt selle üle, kas meid ikka võetakse NATO liikmeks, kas NATO pole mitte sõjalisest kollektiivkaitseorganisatsioonist julgeolekupoliitiliseks jututoaks muutunud, kas meile ikka tullakse appi, kas meie liitlastel on olemas kõrges valmiduses vabad väed, millega meile appi tulla, ning kui need väed ka olemas on, siis kas nende kohalejõudmiseks ei kulu uskumatult palju aega jne. Allakirjutanu on neid argumente ja nende muutumist ajas 1995. aastast alates tähelepanelikult jälginud,» kirjutas Sakkov. «Huvitav on see, et kõigi nende erinevate vastulausete taga on reeglina ühed ja samad inimesed, kelle argumendid küll ajas muutuvad, kuid skepsis NATO suhtes on jäänud kõigutamatuks.»

Neid küsimusi uurides torkab silma, et neil pole mingit seost «kahtlemise» või «uskumisega», kui võib-olla NATOsse saamist käsitlev välja arvata. Need alluvad hästi analüüsile, kaks viimast on lausa arvuliselt vastatavad.

Samuti peaksid need küsimused olema aluseks ohuhinnangu koostamisel. Eesti julgeolek on niivõrd seotud NATOga, et nendele küsimustele vastamata on igasugune ohuhinnang täiesti väärtusetu.

Mis puutub aga süüdistusse NATO-skepsises, siis see tundub naeruväärsena. Kui keegi plaanib Eestit NATO abil kaitsta, siis pole küsimused liitlaste vägede kättesaadavuse kiiruse kohta mitte ainult lubatud, vaid lausa kohustuslikud. Kuidas on üldse võimalik kaitseplaane teha ja kaitseväge üles ehitada, kui pole teada, millised NATO abiväed on vajadusel tulemas ja kui kiiresti need kohale jõuavad?

Ka 2000. aastal lükkas Roosimägi süüdistused tagasi. «Samas tahaksin rõhutada, et mina ei näe meid ümbritsevas maailmas peale NATO Eestile ühtegi teist julgeolekugarantiid,» ütles ta (PM 7.01.2000).

Vastuolu seisnes koloneli sõnul hoopis arusaamas, kuidas Eesti riigikaitset üles ehitada. «Mina kui sõjaväelane näen teed NATOga ühinemiseks tõhusas riigikaitsesüsteemis.

Kokkuvõttes on ka NATO ohvitseride sõnum olnud see, et me peame ise suutma ennast kaitsta, sest keegi teine seda meie eest tegema ei hakka. Ma ei poolda, et Eesti tee NATOsse läheks läbi Potjomkini küla või mingisuguste ilusate paberite kaudu,» kinnitas ta Postimehele.

Kui pool aastat hiljem kaotas oma koha ka õpingutelt naasnud kindralleitnant Kert, siis kirjutas Peeter Tali, et vastuolude põhjusi tuleb otsida kaitseministeeriumi humanitaarharidusega ametnike ja kaitseväe peastaabi NSV Liidu taustaga ohvitseride erinevates seisukohtades. «Kahe seltskonna mõttemaailmad ei puutu peaaegu üldse kokku,» nentis Tali (EPL 10.07.2000).

2003. aasta sügisel algas järjekordne terava (ja avaliku) vastasseisu aeg.

Kaitseministeerium plaanis vähendada ajateenijate arvu poole võrra ja anda kutselistele väeosadele rohkem raha. Et see siiski teoks ei saa, sai selgeks järgmisel aastal, kui valitsus kinnitas kaitseväe arengukava aastani 2010.

«Vaatamata sügisestele ägedatele debattidele peastaabi ja kaitseministeeriumi vahel, on mitmed kaitseväe allikad avaldanud rahulolu uue kavaga, sest nende hinnangul on iseseisva kaitsevõime väljaarendamine kavas säilinud,» kirjutas Eesti Päevaleht.

2008. aastaks olid seisukohad endised, muutunud oli vaid ohvitseride taust. Aasta alguses ilmus Eesti Ekspressis artikkel «35 viga Eesti iseseisva kaitsevõime arendamisel», kus kolonelleitnant Leo Kunnas tõi esile 35 otsust, mis tema arvates on Eesti iseseisva kaitsevõime rajamist pärssinud.

Samuti sõnastas ta, mis on esmane iseseisev kaitsevõime. «Ühe lausega kokkuvõetult on see sõjaliste võimekuste ja üksuste kogum, mis Eesti kaitsejõududel läheb vaja, et sõjalise konflikti korral vastu pidada seni, kuni NATO poliitilised otsustusprotsessid käivituvad ning liitlased suudavad sõjaliseks operatsiooniks vajaliku väehulga kokku koguda ja kohale toimetada,» kirjutas Kunnas (EE 7.02.2008).

Kaitseministeerium avaldas kriitikale vastuse «Juhul kui NATO ei peaks mingil põhjusel mõnele oma liikmele appi minema, tähendaks see NATO kui tõsiseltvõetava organisatsiooni lõppu ning Lääne senise julgeolekuolukorra kokkuvarisemist. Selles kahtlemine tähendab mõnes mõttes kahtlemist kogu iseseisvuse taastamisele järgnenud Eesti julgeolekupoliitikas ning allavandumist vaenulikule propagandale,» seisab seal.

Liialdades võib öelda, et võrreldes kaheksa aasta taguse ajaga muutus «NATOs kahtlemine» nüüd ka riigivastaseks tegevuseks. «Allavandumine vaenulikule propagandale» on süüdistusena kahtlaselt lähedane riigireetmisele.

Seega, kui üritada kaitseministeeriumi, tegelikult aga Eesti ametlikku seisukohta nii 2000. kui ka 2008. aastal võimalikult lihtsalt kokku võtta, siis kõlab see järgmiselt: valmistumine Eesti kaitsmiseks NATO abil on NATOs kahtlemine. See on ilmselgelt absurd.

2008. aasta alguses kirjutas Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse vanemteadur Tony Lawrence, et Eestis ei ole lahendatud küsimus, milleks kaitseväge üldse vaja on.

Tugevalt lihtsustades näeb vaidluse üks pool Lawrence’i sõnul kaitseväe eesmärki eelkõige (või isegi ainuüksi) Eesti territooriumi kaitseks valmistumises, teine pool aga tahab Eesti julgeolekut ehitada aktiivse osalemise abil NATOs, ELis ja USA juhitud rahvusvahelistes operatsioonides.

See teine lähenemine tähendab Lawrence’i väitel otseste julgeolekuohtudega (näiteks narkootikumid ja nende tagajärjel HIV) võitlemist kodust nii kaugel kui võimalik. Samas aidatakse nii säilitada Eestile kasulikku maailma julgeolekuolukorda ning kogutakse julgeolekupunkte, olles hea liitlane.

Need kaks lähenemist ei välista Lawrence’i sõnul teineteist, kuid väikese riigi ressursse arvestades on kaldumine ühele või teisele poole vältimatu.

Seega, vastuolu kahe lähenemise vahel on selles, kuidas kavatsetakse Eestit kaitsta – üks pool tahab valmistuda Eesti territooriumi kaitsmiseks, teine võidelda senise maailma julgeolekuolukorra eest, mis peaks kaitsma Eestit iseenesest.

Nii peaks Eesti ametlik julgeolekupoliitiline seisukoht lihtsustatult kõlama nii: valmistumine Eesti kaitsmiseks on NATOs kahtlemine.

2008. aastal võttis president Ilves lisaks võidupühale hurjutada «NATOs kahtlejaid» ka kindral Laidoneri mälestusloengul 12. veebruaril. «Põhja-Atlandi alliansi peatselt kuuekümneaastase ajaloo vältel pole ükski riik söandanud maailma võimsaima sõjalise organisatsiooni liikmesmaa vastu relvi tõsta,» ütles ta.

Siit tekibki loogiline ahel: NATO on ülivõimas – Eestit ei ähvarda mingi oht – kui keegi räägib vajadusest Eestit kaitsta, kahtleb ta NATOs. Ehk teisisõnu USA ülivõimsuses.

Just usk USA ülivõimsusesse oli põhjus, miks tekitas Vene-Gruusia sõda šoki. Gruusia rakendas samasugust julgeolekustrateegiat ehk oli Washingtoni liitlane ja saatis oma sõdureid USA toetuseks maailma.

Muidugi, erinevalt Eestist ei ole Gruusia NATO liige ja samuti seadis ta Moskva olukorda, kus viimane pidi riskima rünnakuga või häbiga taganema. Kuid need asjaolud selgitavad ainult, miks Washington ei tormanud oma liitlast otseselt sõjaliselt abistama.

Meil on aga praegu jutt sellest, et Eesti ametliku arusaama järgi maailmakorraldusest oleks Venemaa agressioon pidanud olema üldse välistatud. USA ülivõimsus ei saa paraku olla kohaliku tähendusega – kui seda pole Gruusia jaoks, siis pole seda olemas.

Tegelikult poleks see pidanud tulema üllatusena. Et midagi oli valesti, võinuks näha juba enne Vene-Gruusia sõda. Püüe säilitada kehtivat maailma julgeolekuolukorda kukkus läbi peaaegu kohe, kui seda üritati. Kuigi Eesti toetas entusiastlikult USA sõjakäiku Iraagi vastu ja saatis sinna ka oma sõdurid, on see sõda maailma julgeolekuolukorda hoopis halvendanud.

«Eesti julgeolek on seotud rahvusvahelise julgeolekukeskkonna arengutega,» kinnitab 2005. aastal vastu võetud sõjalise kaitse strateegiline kava. Kui Iraagi sõja esimestel kuudel võis tunduda, et kõik läheb hästi, siis järgnevad aastad andsid piisavalt võimalusi olukorda kainemalt hinnata.

Lisaks selgub Lawrence’i kirjeldusest, et Venemaad ei olnud Eesti ametliku julgeolekustrateegia jaoks justkui üldse olemas. Pigem kehtinuks see suurepäraselt näiteks Hollandi kohta. Otsesed julgeolekuohud viimasele on tõesti narkootikumid, terrorism jne. Ohtlikke naaberriike tal ei ole.

Vene-Gruusia sõjaga tehti aga hetkega puust ja punaseks, et Eesti ei ole Holland. Meil on ohtlik naaber. Ja sellise ohuga ei ole võimalik võidelda kodust nii kaugel kui vähegi võimalik, sest see naaber on kogu aeg siin.

Kuid need valearvestused on pisiasjad võrreldes põhimõttelise läbikukkumisega. Kaitsepoliitika on pika vinnaga, praegused otsused mõjuvad 20–30 aastat. Nii pikalt pole ka parima tahtmise juures võimalik tulevikku ette näha, seepärast võib mõne ohuga arvestamast loobuda siis, kui ollakse selle puudumises sada protsenti kindel.

«Kaitseplaneerijad ei lähtu mitte sellest, mis on tõenäoline, vaid sellest, mis on võimalik,» kirjutas Edward Lucas Diplomaatias viimati. Eesti kaitseplaneerimine ei lähtunud mitte sellest, mis on tõenäoline, vaid sellest, mis on unelm. Ehk – uskus ajaloo lõppu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles