Juhtkiri: Afganistanil on riigiks kujunemiseni pikk maa

Abdullah Abdullah. Foto: Reuters / Scanpix

On raske öelda, kas Abdullah Abdullah’ loobumine, mis toob tõenäoliselt kaasa Afganistani presidendivalimiste teise vooru ärajäämise, on otseselt halb või hea uudis.

Valimiste korraldamine Afganistanis on keerukas ja see oleks niigi sõjast laastatud riigis toonud kaasa uusi tõsiseid julgeolekuintsidente, mis kasvatanuks märkimisväärselt nii rahulike tsiviilelanike kui ka NATO ja Afganistani enda sõdurite seas vigastatute ja hukkunute arvu.

Tulemus – praeguse presidendi Hamid Karzai võit – olnuks ilmselt igal juhul kindel, sest Abdullah’ võiduvõimalused on olnud minimaalsed. Pealegi ei julge keegi arvata, et teine voor tuleks esimesest ausam või suurendaks kuidagi valimiste legitiimsust. Kuna osavõtt võiks jääda veelgi väiksemaks, ei tugevda see ka rahva hääle kõla.

Abdullah loobus rahulikult ega kutsunud oma valijaid üles demonstratsioonidele tulema või valimisi boikoteerima. Nüüd jääb loota, et ta kas jätkab konstruktiivses opositsioonis või suudab president Karzai teda kaasata võimu juurde, mis oleks hea lahendus.

Võttes arvesse Afganistani julgeolekuolukorda – osal maast on terroristide positsioonid jätkuvalt nii tugevad, et inimesed lihtsalt ei saa minna kodanikukohust täitma – ning rahva üldist haritust ja teadlikkust, ei saagi sealsetelt valimistelt oodata väga head tingimustele vastamist.

Muidugi võib kritiseerida, et valimistel oli palju rikkumisi ning liiga vähesed võtsid osa, kuid kahtlemata on see parem kui üldse mitte midagi. Kas või seetõttu, et järgmisel aastal toimuvad Afganistanis tõenäoliselt parlamendivalimised, mille tarbeks tuleks selle aasta kogemusest kindlasti õppust võtta.

Loomulikult ei saa lasta Karzail kriitikavabalt valitseda. On lääneriikide, eriti Ameerika Ühendriikide auküsimus survestada Afganistani riigipead jõulisemalt ja mitte lubada ebaausaid ja ohtlikke tagatoakokkuleppeid.

Hamid Karzai on võimul tänu lääneriikidele ja rahvusvahelistele julgeolekujõududele riigis ning teab seda ise suurepäraselt. Arvestades seda, kui nõrgad või lausa olematud on Afganistanis kõikvõimalikud riigi toimimiseks vajalikud struktuurid, tuleb hõimuriigi konsolideerimiseks veel pikka aega vaeva näha.

Protsessis osalejatel on oluline seda järgnevate sammude planeerimisel endale tunnistada ja poliitika tühjade loosungite asemel realismile ehitada.